Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali tegevuspreemia laureaat 2022 arhitektuurimõtte edendamise ja vahendamise eest
Tõlketöö tuleviku suunas. Vestlus Eik Hermanniga, Triin Ojari
Eik Hermann (s 1978) on filosoofia ja praktikapõhise teooria lektor Eesti Kunstiakadeemias ning ajakirja Ehituskunst kaaspeatoimetaja. Saanud magistrikraadi filosoofias Eesti Humanitaarinstituudist. Eesti oludes üsna unikaalse koostööpartnerina on ta koos arhitektidega osalenud mitmetel võistlustel, teinud näituseid ja publitseerinud arvukalt artikleid. Tema praeguses huviorbiidis on ennekõike erinevad vahe- ja üleminekualad – teoreetilise ja praktilise, meelelise ja kehalise, psüühilise ja poliitilise, pragmaatilise ja poeetilise vahel.
Fotod
Rasmus Jurkatam, Reio Avaste, Evert Palmets, Margus Tammik

  397

Kes sa taustalt oled ja kuidas arhitektuuri juurde jõudsid?

Humanitaarinstituudis filosoofiat õppides sain kontinentaal-Euroopa tausta, mis tänasel filosoofiamaastikul on aina haruldasem. See rõhutab pigem loomingulisust ja otsinguid ning on jäänud praegu domineerivama analüütilise ja loogikakeskse lähenemise varju. Viimane suund paraku ei produtseeri inimesi, kes oleksid suutelised arhitektidega kaasa mõtlema. Kunstiakadeemiasse jõudsin 2008. aastal täiesti juhuslikult – siia oli aastaid otsitud püsivat õppejõudu. Umbes samal ajal kutsus toonane arhitektuuriosakonna dekaan Toomas Tammis mind filosoofia-alast lugemisgruppi juhtima, sealt edasi paluti mind juba tudengeid juhendama – täpsemalt magistritöö kirjutamist. Arhitektuurist ei saanud ma alguses mitte midagi aru, tasapisi hakkasin sõnavara omandama ja mõistma, kuidas ruumi loomise protsessi õpetatakse.

Kas sind võib nimetada tõlkijaks? Sinu tekstid üritavad mingeid mõistepuntraid lahti harutada.

Võib vist küll. Siiski, esimestel arhitektiõppega seotud aastatel ei öelnud ma selle kohta ühtegi sõna, lihtsalt imasin teadmisi sisse. Kuni Martin Melioranski toimetatud Ehituskunsti numbris (2011) avaldati minu ja Anti Saare vestlus, kus muuhulgas sai sõnastatud tänaseni mulle oluline pooliku ruumi mõiste ja teisi asju.

Aastal 2013 olid esimest korda osaline arhitektide meeskonnas, tehes koos Kavakavaga kaasa Mustamäe kiriku ja Kuu arhitektidega Metsakalmistu riigipeade kenotaafi konkurssidel. Sealt edasi nelja aasta jooksul osalesid viimastega koos veel viiel võistlusel.

Sattusin olema Ehituskunsti kolleegiumis, kui Indrek Peil ütles järjekordsel koosolekul umbes nii, et teooria on tore küll, aga arhitektid omavahel arutades pigem kritseldavad paberile. Mulle tundus see huvitav teema uurimiseks ja Ehituskunsti toimetajad Kadri Klementi ning Aet Ader pakkusid, et ma võiks sellest artikli teha. Nad korraldavad mulle mõned arhitektuuribürood, kellega võistlustel kaasa teha. Üks neist oligi Kuu, meil klappis kohe. Tegingi koos nendega riigipeade kenotaafi – selle projekti ka võitsime. Sealt edasi tulid juba päris mitu asja, samal sügisel osalesin koos Kuu ja Siiri Vallneriga Tallinna Arhitektuuribiennaali näitusel. Hiljem tegin veel päris mitu projekti koos Kadarik Tüür Arhitektidega, aga praegu on pikem paus kuni doktoritöö valmimiseni.

Mis sind arhitektuuri tegemise köögipoolega tutvudes kõige enam üllatas? Mis on teisiti?

Teisiti on töö kollektiivne iseloom, lähteülesanne on hästi konkreetne – kindel krunt, suured piirangud kõigele – ja neis piiratud tingimustes tuleb tööd teha. Alguses ei olnud ma ruumi osas eriti tundlik, ei osanud olulisi asju tähele panna. Protsess käiski nii, et läksime Kuu arhitektidega krundile kohale ja nad lihtsalt rääkisid mulle, mida nad näevad ja tunnevad. Mina sain nende mõtetele reageerida oma kihistuste ja seostega. Kui tavaliselt kirjutatakse seletuskiri kiirustades ja viimasel hetkel, siis meil oli mitmel korral nii, et kirjutasin esialgse seletuskirja juba kuskil poole peal valmis. See hakkas mõtteid organiseerima, andis kätte kujundid, mida sai edaspidi ruumiliselt väljendada. Tekst, mis andis tellingu. Kohati mulle tundub, et see on vähem filosoofi ja rohkem poeedi töö, leida sõnastatavad kujundid, mis on pooleldi ruumilised ja pooleldi mitte. Kui filosoofia taust on mind selles üldse aidanud, siis seeläbi, et on andnud võime elada sisse erinevatesse sõnavaradesse ja nende kivinenud kohti küsimuse alla seada.

Kuu ja sinu koostöö üheks olulisemaks viljaks on kunstiakadeemia uus hoone. Milline oli selle saamisprotsess?

Lähtusime poolvalmis ruumi ideest, see tundus antud kohas õige. Vaidlesime, mis hoone osasid tuleks lammutada – sest olemasolev tehas oli liiga suur –, kas sisehoov osaliselt maa alla viia, kust lõige teha jne. Leppisime kokku, et jätame võimalikult palju alles ja hindame kõiki ajalookihistusi. Olin mustandlikkuse tähtsusest rääkinud juba oma filosoofialoengutes. Minu tugev reaktsioon ehitamata jäänud EKA majale Tartu maanteel oli see, et see on liiga valmis, liiga ilus ja liiga objekt. Ka praegune EKA oleks minu arust võinud veelgi robustsem olla. Küsimus on kontrollis – millal sinu töö lõpeb? Näiteks EKAs näen kasutajate aukartust ruumi suhtes, keegi pole kusagil pintslit kätte võtnud. Ehk on ruum selleks liiga valmis?

Samas on iga koostööprotsess olnud erinev, olulisel kohal on sealjuures naer. Näiteks koos Molumbaga tehtud töö arhitektuurimuuseumi näitusele „Majad, mida me vajame(2021) sündis läbi nalja, ehkki teema selle taga on tõsine ja kantud frustratsioonist selle suhtes, kuidas asjad linnavalitsustes ja tellijate peas käivad – kõik on nii pinnapealne.

Koostöö arhitektidega on minu valuläve tunduvalt teravdanud. Võiks arvata, et arhitektuur on kunstidest see kõige konformistlikum (ja mõneti peabki seda olema), ent minu kogemus seda ei kinnita.

Teine väga kõnekas projekt oli sul koos Mihkel Tüüri ja Rene Valneriga koostatud näitus „Liginull(2018), mis käsitles tänaseni erakordselt olulist teemat ehk energiat ja rohelist jalajälge.

Algne plaan oli olla hästi irooniline. Lähtepunkt oli see, kuidas kõik majad lähevad erakordselt koledaks, reeglid ei aita ja kõik see on järjekordne bürokraatlike regulatsioonide kadalipp. Arhitektid teavad, et loominguline osa moodustab põhiprojektist äärmiselt väikese lõigu ja muud dokumendid moodustavad ülejäänu. Järjest rohkem tegelevad nad pooleldi raamatupidamisega. Näituse põhilise kujunduselemendi moodustanud tünnide idee tuli graafilise kujundaja Uku-Kristjan Küttisega ideede põrgatamise käigus. Mind tuli selle mõtte headuses suhteliselt kaua veenda. Kuna oli ka väga kiire, siis mina kirjutasin igale tünnile pealkirja ja ühe lause ning Mihkel joonistas pildid. Näitus saavutas ehk selle, et viis antud teema paljude inimeste vaimsele kaardile, kõnetades eelkõige noori – kirjutasin muuhulgas kõikidele Tallinna koolidele, et nad seda vaatama tuleksid. Jätkuvalt on töös idee luua samal teemal kompetentsikeskus – MTÜ Nulliring. Seda näitust poleks ma üksi iial teinud, tulin Mihkli ideega lihtsalt kaasa. Sama kehtib enamike minu arhitektuurivallas tehtud asjade kohta – nad on pooleldi nügitud.

Oled koostanud kaks numbrit Ehituskunsti. Kuidas seal teemadega lood on?

Seal on mul küll tugevam „autoripositsioon. Tahtsin, et ajakiri ei oleks ainult teoreetiline nagu ta oli mõnda aega olnud. Tundus, et keegi teda ei loe – ma pole kindel, et teda praegugi loetakse –, tahtsin minna tagasi juurte juurde ja lisada ka praktilise poole nagu oli esimestes ajakirja numbrites 1980. aastatel. Minu soov oli lisada spekulatiivne, laiem uurimine. Teiseks tahtsin, et ajakiri oleks ka kujunduslikult mustandlik, vastanduks klantsile, ilupildikesksusele. Päris hästi ma seda ei saavutanud – nii nagu ka EKA maja puhul tuli see klants ja glamuur lõpuks juurde. Olen Ehituskunsti mõelnud ühelt poolt platvormina, mis aitaks tõepoolest päris lahendusteni jõuda, teisalt pakkuda idusid paberarhitektuuriks – selliseks arhitektuuriks, mis esialgu polegi mõeldud projektiks saama, on otsinguline. Eesti on muidu üsna pragmaatiline koht, kus kõik peavad tegema kõike ja unistamise aega eriti ei jää.

Läheme siit laiemaks – tänase arhitektuuri põhiküsimuste juurde. Kuidas arhitektuur kliimakriisis, energiatõhususe ja üldise säästlikkuse maailmas hakkama saab? Ühest küljest ei tohiks enam üldse ehitada, teisalt auhindame igal aastal uusi hooneid, kuhu on kulunud taas palju betooni ja muid materjale. Noorem põlvkond juba küsib, et millal on piisav?

Esiteks ei ole arhitektuuri võim eriti suur, arhitekti käed on lühikesed võrreldes arendaja palju suuremate otsustusvõimalustega. Minu meelest võiksid arhitektid kas või natukenegi hakata ise arendama. Olen kõrvalt näinud arhitektide tulutuks osutunud vestlusi arendajatega – meeletu potentsiaal läheb kaduma! Läänes on need mudelid ammu olemas, ei pea jalgratast leiutama. Aeg on luua ABEK – arhitektuuribüroode vaheline ehituskontor. Ainult sellisel juhul on arhitektidele antud valikuvõimalus, nad saavad kaasa rääkida näiteks linnaruumilistes lahendustes, kvaliteetsemate materjalide kasutuses jne. Teine viis kaasa rääkida on teha seda regulatsioonide tasandil, ka seda tuleks kasutada. Ma ei arva, et ehitamine oleks kuritegu, aga me peaks palju rohkem mõtlema ja arvutama, enne kui midagi tegema hakkame. Siim Raie ütles oma intervjuus Ehituskunstile, et Eestis käib nullsummamäng – iga suurem uusehitis on surmaotsus mõnele olemasolevale. Kõik see on arvutatav ja seda võiks regulatsioon ette näha: kalkulatsiooni, millised hooned uusarenduse tõttu üle jäävad ja mis on selle hind. Ja Alvin Järving on teisalt öelnud, et kui on tõepoolest nii, et olemasolevat hoonet ei saa kasutada, siis teeme uue hoone vähemalt sellise, mis peaks 300 aastat vastu.

Üks kriitilisemaid punkte siin on näiteks elamuehitus – meil on pärandina saadud suur hulk ebasobivaid eluasemeid, tänaselgi päeval ehitatakse vaid turureeglitele vastavaid elamisühikuid, mis ei täida meie tegelikke ootusi.

Meil on taskukohast elupinda vähe ja see, mis on, on erakordselt halva kvaliteediga. Hea ja odava kokku viimisele pööratakse väga vähe tähelepanu. Eestis on täiesti kasutamata koosehitamise ja -arendamise mudelid. Lisaks puudub turul igasugune soov tegeleda ümberehitusprojektidega, kuna see pole kasumlik. Näiteks Mustamäele on tudengid välja pakkunud täiesti mõeldavaid parendusideid, aga kuskilt ei paista soovi neid ellu viia. Kõik need aspektid räägivad selle poolt, et arhitektid peaksid ise arendama hakkama.

Projekte tehes olen ma tihti tundnud end puusalt tulistajana. Et filosoof saaks projekti mingit mõtestatud sisendit anda, peab ta läbi tegema pika trajektoori, millega mina kindlasti veel lõpuni jõudnud ei ole. Näiteks Ehituskunsti tegemist olengi võtnud eeltööna mingites suuremates teemades kaasa rääkimiseks. Loodetavasti toimib ta nii ka kellegi teise jaoks. Arhitektuuris ei saa see eeltöö olla pelgalt akadeemiline – see jääks liiga konservatiivseks –, vaid peab olema tunduvalt spekulatiivsem, julgem. See on tõlketöö tuleviku suunas.

Keller Easterling kirjutab mu tõlgitud raamatus „Meediumidisain(Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2022), et hea ehitatud keskkonna puhul võib suurimat mõju avaldada kaudne mõjutusviis – kui keegi mõtleb välja uue Tallinna maja, mis pole lihtsalt fancy, vaid taskukohane ja finantsiliselt teostatav, või kui koostöös pankade ja arendajatega loodaks uued finantsinstrumendid ja võimalused ehitada elurajoone, mis oleksid rohkem meie tulevikuga kooskõlas, siis on sellel oluliselt suurem mõju kui mõnel uhkel üksikobjektil. Arhitektuuri tervis sõltubki pinnasest, kust ta kerkib. Meil on piisavalt arhitekte, kes on õige pinnase olemasolul võimelised tegema väga head arhitektuuri.