Eesti Maastikuarhitektide Liidu aastapreemia nominent 2017
Algatajad
Anna Maquet, Märt Raju
Meeskond
Jiří Krejčí, Andres Mandel, Justin De Bondi, Rea Mees, Kirk Daly, Olev Roots,  Maari Soekov, Germain Joyet, Agnes Nurme, Kätlin Johanson, Erki ilmoja, Anna Wilczyńska, Miguel Villoslada, Ullo Ragnar Telliskivi, Gloria Niin, Alo Unt, Ieva Fėja, Svjatoslav Orlov, Ragnar Telliskivi, Salme Kulmar, Heiti Kulmar, Jameela Prits 
Fotod
Maari Soekov, Tõnu Tunnel

  25

Küsimustele vastasid Anna Maquet (AM) ja Märt Raju (MR).

Millisest algideest, intriigist põrkus Emajõe aia loomine?

MR: Põhiline impulss oli värske ja kohaliku toidu halb kättesaadavus. Paljud taimed, mida me kasvatame – näiteks mündid, petersell, maapirn ja vaarikas – on küllalt invasiivsed ja nõuavad vähe tööd, kuid samas annavad palju. Valisime projekti asukohaks linna, kuna soovime kaasata palju inimesi ja nende oskusi. Tegevuse laiem eesmärk on parandada ja mitmekesistada elukeskkonda.

AM: Esiteks tahtsime kohta, kus saaksime endale linnas värsket toitu kasvatada ja näpud mulda pista. Teiseks tahtsime kohta, kus oleks võimalik kasvatada taimi ja olla loominguline avalikus kohas, me ei tahtnud jääda ainult passiivseteks tarbijateks.

Milline oli Emajõe aia ala teie kätte tulles ja millega pidite uut keskkonda rajades arvestama?

AM: Enne projekti algust oli siin märg rohumaa, mida hooldas Lodjakoda. MTÜ ehitas Emajõega ühendatud tiigi ja kraavide süsteemi, et ala kuivatada. Oli oluline meeles pidada, et see on avalik maa, seega pidi siia tulema ilma aiata avatud ala. See piirkond oli Tartus aktiivselt kasutusel, olles ühendatud jõe, ranna ja Lodjakoja õpitubadega. See oli oluline looduslik avatud ala. Kutsusime seda linna ja Emajõe loodusressursside vaheliseks sillaks. Arvestasime ka sellega, et paari aasta pärast lisandub siia mõni elamupiirkond.

MR: Aia ala oli kord aastas niidetav luhaala. Uue keskkonna rajamisel pidime eelkõige arvestama, et tegu on nii linna maa kui ka avaliku ruumiga. 

Mis teid selle projekti juures kõige rohkem proovile pani?

AM: Korraldada projekt väga väikse toetusega. Me ei teadnud, kui kaua me saame maad kasutada (lühiajaline leping linnavalitsusega).

MR: Tõsiseim proovilepanek oli kindlasti projekti alustamine, labida maasse löömine keset linna, aga ega me alguses nii väga kellegi käest mingit luba ei küsinudki. Meil oli Lodjaseltsi nõusolek, kes haldas sellel hetkel territooriumi. Hiljem nõudis omajagu selgitamist ja läbirääkimisi Tartu linnalt maakasutusloa saamine, mis läks siiski üle ootuste valutult. Katsumused sellega aga alles algasid. 2018. aastal hakatakse ehitama uut lodjakoda ja siis peame küllalt palju liikuma. Maad sellest vähemaks ei jää, aga kuna senine arhailine arhitektuur piirkonnas asendub hoopis modernsemaga, vajab kogu kontseptsioon uuesti ülevaatamist ja lahtimõtestamist.

Mis pakkus selle projekti juures suurimat rahulolu?

AM: Kõik talgud tekitasid tõelise rahulolutunde: nägime lapsi jooksmas ja aias lustimas, saime jagada aiandusteadmisi ja toiduretsepte, kohtusime aias eri inimestega. Oli rõõm näha, kuidas aiandus toob kogukonna ellu lihtsust ja õnne! Et inimesed avastavad, kuidas porgandid kasvavad.

MR: Suurimat rahulolu pakkus äratundmine, et paljud justkui rangelt reglementeeritud arusaamad ja protsessid ei ole kuskil kellegi poolt üheselt paika pandud – kõik võib ajas muutuda. Kui rühm inimesi otsustab midagi teha, saab võimalikuks see, mida võiks pidada võimatuks.

Küsis Karen Jagodin

Eesti arhitektuuripreemiad 2017