534 
TAGASIEwa Effiom süüvib säilitamise tähendusse kaasaegset arhitektuuri, ilu ja funktsionaalsust puudutavates debattides.
Igasugune arhitektuur, olles juba loomult spekulatiivne, pärineb minevikust. Olgu see sihilik või mitte, selle ajalooline sünnipära lasub mugavalt kusagil nostalgia ja amneesia äärmuste vahel. Nostalgia ehk roosad prillid, millega me ajalugu ja sellest tulenevaid sotsiaalmajanduslikke realiteete moonutame, et neid vastuvõetavamaks muuta, ning amneesia, mis väidetavalt seda ajalugu ülepea eitab. Säilitamine ehk arhitektuuriliste objektide alalhoid ja taastamine kuulub neist esimese juurde.
Amatöörid küsivad sageli, miks arhitektid “ei loo enam selliseid ehitisi nagu vanasti”. Nagu enamike asjade puhul, on vastus palju keerulisem, kui nad aimata oskavad, kuid lühiduse huvides võime selle kirjutada majanduses, inimõigustes ja tootmises aset leidnud arengute arvele. Mida nad tegelikult küsivad on see, miks arhitektuur pole enam “ilus”, justkui pärandtehnoloogiad ehituses ja nendega seonduv ornamentika oleks ilu eelduseks ning modernism, mis tõi väärikamat sorti “arhitektuuri” massidesse, tähendanuks selle hääbumist. Selline arusaam ilust arhitektuuris on koormatud kantiaanliku esteetikaga. (1) Me teame, et see meile meeldib, kuid asjakohasem küsimus on, kas see on ka hea?
Ilu ja funktsioon
Vana-Kreekast pärinev arusaam ilust viitab sageli Harmooniale, Proportsioonile, Mõõdule, Sümmeetriale, Mustrile ja Dekoratsioonile, millest kõigest on kohane rääkida kunstis. Seevastu arhitektuuri puhul juhib see tähelepanu kõrvale peamistelt aspektidelt, mis arhitektuuri kunstist eraldavad. Lühidalt öeldes on arhitektuur kas kasutatav või siis üldsegi mitte arhitektuur. Sestap ei saa arhitektuuri mainitud mõistetega iseloomustada. Pragmatism on siin nii karguks kui kohtunikuks. Vestlused ilust jätavad varju vestlused kasutusest ning eraldavad inimesi justkui vastavalt nende usutunnistusele, sest arusaamad ilust ja esteetikast on lahutamatud maitsest, olgu siis üksikisiku või grupi omast. Arhitektuuriloome protsess ratsionaliseerib erinevaid nõudeid, et luua ühtne tervik. Ehitistele maitse mõistet rakendades eirame me nende komplekssust, mida tingib tegelikult lähteülesanne, eelarve, ehitusfüüsika, regulatsioonid ja kliima, ning mis ei seisne vastupidiselt levinud arvamusele üksnes nende vormis. Arhitektuurist visuaalses plaanis rääkimine surub selle subjektiivsuse valda ja esitab seda eksitaval kombel palju sirgjoonelisema ettevõtmisena, kui see tegelikult on.
Lisaks eeldab ilu selline tähtsustamine, et esteetika on kvaliteet, mis loeb arhitektuuris enim. Koledust peetakse seega ilu puudumiseks ning see peakski olema justkui aluseks arhitektuuri eristamisel pelkadest ehitistest – see, kas arhitekt püüdis järgida ilustandardeid nagu Parthenon või üksnes rahvalikke või tööstustusstandareid. Ent mida öelda Djenné ’i suure mošee või Battersea elektrijaama kohta? Ehkki mõned vaidleks siin vastu, piisab sellistest näidetest tõestamaks, et eelkirjeldatud vaateviis on ühemõtteliselt ekslik. Viga seisneb eeldamises, et see, mis on praktiline või ökonoomne, ei saa eales olla ilus, ning nõnda surutakse arhitektuur lõpututesse vaidlustesse klassi teemal, kuivõrd kõnealuse mõtteviisi loogiline lõpp-punkt on see, et arhitektuuri leidub üksnes seal kus kapitali. Siin peitub põhjus, miks enamus sõjaeelsetest ehitismälestistest Ühendkuningriigis asuvad piirkondades, mida võib pidada kõrgklassi omaks, ning hooned, mida allesjätmise vääriliseks ei peeta, asuvad peamiselt piirkondades, kus on ajalooliselt olnud töölisklass.
Alles 19. sajandil, kui leidis aset demograafiline plahvatus ning vajadus elamispindade järele kasvas, hakkas praktilisus saama ilu definitsiooni osaks, kuivõrd tehnoloogia areng võimaldas meil ökonoomsemalt ehitada. Vooruslikkusest ning kaasinimeste aitamisest räägiti aina enam kui arhitektuurilise hüve eeltingimusest. Sellest peale on arhitektuuriline ilu kaldunud tõhususe poole. Selline definitsiooni laienemine on meil võimaldanud näha ilu väljaspool visuaalsust ning andnud meile sõnavara, mille abil sõnastada arhitektuuri võimekust midagi teha. Sellegipoolest on alati leidunud ka neid, kes seda eiravad. Mõned pilkasid funktsionalismi kui “vaesunud esteetikat”, mis näitab, et nad polnud suutelised sotsiaalset väärtust ja ressursitõhusust arhitektuurisaavutuste vääriliseks pidama. (2) Teine näide oleks Pruitt-Igoe linnaosa lammutamine – sealset hoonetekompleksi peetakse üldiselt modernismi läbikukkumise musternäiteks, kuivõrd tegu oli ehitistega, mis polnud piisavalt ilusad, et ajendada end korras hoidma, ent sealjuures eiratakse nende tegelikku eesmärki, milleks oli taskukohaste eluasemete loomine.
Hoolimata suunast säästlikkusele on varasem ilu mõiste arhitektuuris ja sellest tulenev eksklusiivsus selgelt veel alles. Kõrgeimad ilu ešelonid on reserveeritud neile, kes luksuse eest maksta jõuavad. 2018. aasta Stirlingi preemia oli selle ilmne näide – Ühendkuningriigi aasta ehitis läks maksma miljard naela. Vähemalt ei ehitatud toda Bloombergi peakorterit seadustatud orjatööjõuaga, kuivõrd sellisest asjast me täna enam hästi ei arvaks. Meie apaatia ehitiste sotsiaalmajanduslike küsitavuste osas on mõnevõrra vähenenud, kuid meil on endiselt pikk tee minna, kuivõrd selle viimased jäänukid on ühtaegu peidetud ning igitabamatu “kunsti” või “ilu” poole püüdlemise kaudu ratsionaliseeritud.
Säilitamise genealoogia
Ilu säilitamise genealoogia on juba iseenesest huvitav. Esimene säilitamisele pühendatud õigusakt võeti vastu 1790ndate Prantsusmaal, Prantsuse revolutsiooni järel.(3) Järgmine võeti vastu 1877. aastal viktoriaanlikul Inglismaal.(4) Sinna vahele jääva üheksakümne aasta jooksul leiutati tsement, stetoskoop, anesteesia ja fotograafia. Seda võib näha vihjena, et säilitamine ise on modernsuse saadus ning mitte selle vastane, nagu tavaliselt arvatakse. Peamine ning igavene keerdküsimus mistahes moderniseerimise või muutuse keskmes on – mida me peaksime alles jätma? Vastus, mis aina kordub, on – ülendava või kauni. Säilitamise küsimus on selleteemaliste juurdlemiste südames.
Säilitamist alustati antiikmälestistest, seejärel liiguti edasi sakraalhoonete juurde ning nüüdseks on neid püüdlusi laiendatud ehitistele, millel on aina vähem sakraalset või teoloogilist sisu, kuni selleni välja, et säilitame kaubamaju ja vabrikuid, mille näol on kahtlemata tegemist monumentidega kapitalismile ja konsumerismile. Lahingud, mida hoonete säilitamise nimel lüüakse, keerutavad sageli üles sügavaid emotsioone, iseäranis juhul, kui kaitsta püütakse mistahes ideed ülimuslikkusest. Need, kes soovivad eksponeerida hegemooniat, otsustavad, millised artefaktid väärivad kaitset ning millised mitte. See viib meid tagasi eelmainitud roosade prillideni, mis hoiavad alal tugevalt redigeeritud ajalugu. Heaks näiteks on siin Edward Colstoni kuju mahavõtmine Black Lives Matter liikumise järellainetuses 2020. aastal – tema legendaarne kangelaslikkus oli postuumne väljamõeldis, ent ajendas sellest hoolimata nii mõneski tundeid, mis liginesid lausa fanatismile.
Sõjajärgse arhitektuuri põhimureks oli sotsiaalne heaolu ning seda rahastati riiklikest vahenditest. Manöövrid turumajanduse dereguleerimise nimel muutsid keynesiaanide kiuste sedalaadi sotsiaalse arhitektuuri võimatuks. Viimased jäänukid sellest pea altruistlikust arhitektuurist hävisid siis, kui selliste elamurajoonide pärand nagu Alison ja Peter Smithsoni kavandatud Robin Hood Gardens Ida-Londonis langes arendussurve ohvriks. Säilitajad võitlevad selle eest, et hoida alles ka turuvaenulikke sotsiaalelamute projekte, kuna võib aimata, et “turg” sööstab rünnakule kõige vastu, mis ohustab arhitektuuri võimet kapitali ülejääki neelata. Täna on sotsiaalne arhitektuur võimatu turumajanduse dereguleerimise tõttu.
Pärast teatud arenguid majanduses, inimõigustes ja tootmises ei peetud ehitisi enam luksuskaubaks, vaid eluliseks vajaduseks. Kuid enam see nii pole – turumajandus on tänaseks tunginud igasse sedalaadi autonoomsuse soppi, muutes seeläbi arhitektuuri. See muundumine leidis aset samaaegselt Frank Gehry loodud Guggenheimi muuseumiga ning kurikuulsa Bilbao efektiga. Vajadustepõhise arhitektuuri kuulsusetus surmas on süüdi paljukirutud “staararhitektide” tõus. Arhitektuur pole enam suurt muud kui mehhanism kapitali ülejäägi neelamiseks. Selle valguses on säilitamine justkui pelgupaik tolle lakkamatu vajaduse eest esitada üha uut ülepakutud vormiloomet kui ikoonilisi ehitisi, mis ongi staararhitektide tüüpiline vastus turunõudlusele. Nagu ütleb Aaron Bastani, “ilu vaenlaseks pole mitte ‘modernism’, vaid selline ühiskond, mis on rajatud kasumi ning osanike vara maksimeerimisele. (5) Valdkonnas, mis on fundamentaalsel tasandil mõeldud asju muutma, on säilitamine progressiivne samm ja võib-olla isegi selle ainus pääsetee.
Arhitektuur ja sotsiaalne jätkusuutlikkus
Arhitektuuri hiljutine vaieldamatu läbipõimumine kapitalismiga, mis on tänaseni teatud määral tuntav, leidis aset ajal, kui ressursikasutusele pöörati väga vähe tähelepanu. Niipea kui arhitektuuri ja majanduse ühiseks aluseks said kapitali mahhinatsioonid, vajusid sõjajärgse aja õppetunnid unustusse. 2008. aasta finantskriis tõi aga kaasa järgmise muutuse, mis tõi fookusesse taaskord tõhususele keskendumise ning mis kõige olulisem, loodusliku keskkonnaga arvestamise – millegi, mis oli seni olnud nišinähtus. Silmiavavaks näiteks on see, kuidas Herzog ja de Meuron mahajäetud Bankside’i elektrijaama 2000. aastal Tate Moderni jaoks uuesti kasutusele võtsid, mida peeti toona julgeks sammuks. Peagi pärast finantskrahhi hakkas kohanev taaskasutus Euroopa ja Põhja-Ameerika kontekstis laiemalt levima, millega seoses Carl Elefante hulk aega hiljem deklareeris, et “rohelisim ehitis on see, mis on juba olemas”. Ühtäkki hakkasid need, kes kaitsesid rahvusliku uhkuse jäänukeid, ootamatul kombel lähenema neile, kes kaitsesid samu objekte keskkonna huvides. Mõlemi eestkostel võis säilitamisest saada arhitektuuri amorfne õigusjärglane – arhitektuuri edasiarendus, mitte aga selle vältimine, nagu mõned väidaks. Selle määramatu esteetika, mis vastandub viimase kolmekümne aasta arhitektuurilistele liialdustele, hakkab mingil viisil kujundama selle tulevikku. Bloombergi peakorterile läinud Stirlingi preemia korvati neli aastat hiljem 1980ndatest pärit kontorihoone kohanduse (Liverpooli tänav 100; arhitektideks Hopkins Architects) nomineerimisega samale preemiale. See on huvitav mitte üksnes seetõttu, et tegemist oli juba olemasoleva hoonega, vaid ka seetõttu, et selle ehitamise ja renoveerimise vahele jäi pelgalt neli kümnendit. Kui võtta siia juurde Pritzkeri preemia Anne Lacatonile ja Jean-Philippe Vassalile 2021. aastal nende delikaatse lähenemise eest utilitaarsete (kui lubate) hoonete taastamisel, võib siin juba päris kindlasti mustrit märgata.
Oluline on meeles pidada, et ükski autonoomia-nurgake pole kaitstud kapitalismi rüvetava lumma eest. Hiljutine näide sellest on Ernö Goldfingeri hinnatud arhitektuurijuveeli Balfron Toweri renoveerimine. Marxistliku arhitekti nägemust võrdsusest ja kogukonnast on rappinud kaasaegsed turud, muutes selle iseenda paroodiaks – ning seda kõike selleks, et teenindada Londoni absurdset eluasemeturgu.
Hoolimata sellest kahetsusväärsest kõrvalmärkusest on säilitamises ning võib-olla konkreetsemalt kohanevas taaskasutuses peituv taandumine ühtaegu nii põgenemine keerulisest olukorrast kui ka uus algus, turvaline lähtekoht, kust on võimalik liikuda edasi turumajanduse rõhumisest vabana (või peaaegu vabana). Sedalaadi “vahendav” esteetika, millega arhitektuur aitab ehitistel taassaavutada tähendust, mida need ei suutnud hoida orgaaniliselt, edendab meie arusaamist arhitektuuri kultuurilise olulisuse potentsiaalist. Samuti rõhutab see, et arhitektuuris pole võimalik ihaleda möödunud arhitektuuriliste ajastute järele ilma vahendusaktita, milleks on tähenduslikkuse esiletoomine sellega otseselt töötades, olgu siis sihilikult või mitte.
Üks on selge – sedalaadi tundlikkuse taastamine on võti sotsiaalse jätkusuutlikkuse ning energiatõhususe taoliste vooruste nägemiseks ning rakendamiseks arhitektuuri hindamisel. Arhitektuuri hindamine üksnes ebamäärase ajaloolise ilumõiste alusel ei aja enam asja ära. Ähvardava kliimakatastroofi valguses ei saa ilu enam lahutamatult siduda loodusvarade liigse ammutamisega. Minevikus oleks kohalikest materialidest ehitatud säästlikke ehitisi peetud odavaks, koledaks ning arhitektuuri valdkonda mitte edasiviivaks, mida iganes see viimane ka tähendab. Kui sellise vaate juurde jääda, siis ei tunnistaks ajalugu enamikku sellest, mida paljud täna arhitektuuriks peavad. Tegemist oleks maailmaga, kus valitsev kapitalism tugineb pidevale kasvule ja ülejäägile ehk mudelile, mille me teame olevat jätkusuutmatu; maailmaga, kus arhitektuur panustab ühiskonda väga teistsugusel viisil kui see, kuidas meie eelkäijad seda ette kujutasid; maailmaga, kus arhitektuur jätkab oma 42%-list panust meie väljasuremisse. (6) Mille nimel? Ühe äärmiselt piiratud ilukontseptsiooni, mida on korduvalt ümber lükatud? Kindlasti mitte.
1 – Hannah Ginsborg, “Kant’s Aesthetics and Teleology”, The Stanford Encyclopedia of Philosophy (Fall 2022 Edition), eds. Edward N. Zalta & Uri Nodelman, https://plato.stanford.edu/archives/fall2022/entries/kant-aesthetics/
2 – Saul Fischer, ‘The Philosophy of Architecture’, The Stanford Encyclopedia of Philosophy (Winter 2016 Edition), ed. Edward N. Zalta, https://plato.stanford.edu/entries/architecture/.
3 – Lauren M. O’Connell, “Redefining the Past: Revolutionary Architecture and the Conseil Des Bátiments Civils.” The Art Bulletin 77, no. 2 (1995): 207-24, https//doi.org/10.2307/3046098.
4 – https://historicengland.org.uk/whats-new/features/conservation-listing-timeline/
5 – https://unherd.com/2022/07/the-socialist-case-for-trad-architecture/
6 – https://www.ukgbc.org/wp-content/uploads/2021/11/UKGBC-Whole-Life-Carbon-Roadmap-A-Pathway-to-Net-Zero.pdf
