Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia nominent 2017
Toimumise aeg ja koht
6.05.-5.06.2016 Eesti Arhitektuurimuuseum
Autorid
Maarja Kask, Ralf Lõoke (Salto Arhitektuuribüroo)
Neeme Külm
Näituse teostus
Valge Kuup (Kaarel Eelma, Villem Säre), Dénes Farkas, Tõnu Narro, Margus Passer, Mihkel Säre, Raivo Väliste, HN Steel, Tehnolabor
Projekti meeskond
Kadri Kütt, Carl-Dag Lige, Triin Ojari, Indrek Sirkel, Anu Vahtra
Korraldaja
Eesti Arhitektuurimuuseum
Fotod
Anu Vahtra

  22

Küsimustele vastasid Ralf Lõoke ja Maarja Kask 

Millisest intriigist, lähteideest põrkus näituse „Face-to-Face: Balti börsihoone“ lugu?

Balti börsihoone lugu räägib korraga mitut lugu: mis saab tänapäeval ajaloolise väärtuse omandanud arhitektuuriobjektist poliitiliste konfliktide ja sõdade käigus? Mis juhtub ühe majaga, mis kaotab oma krundi ja muutub pagulaseks? Mis mõju on arhitektuuril rahvusvahelistele kaubandussuhetele? Kuidas eksponeerida arhitektuurseid ideid ning nende taga olevat ühiskondlikku, kunstilist ja tehnilist analüüsi? Mis on üldse arhitektuurinäituse potentsiaal?

Iiri terroristlik rühmitus pani Londonis asunud Balti börsihoonele 1992. aastal pommi, aga maja elemendid säilitati tükkidena ning müüdi hiljem oksjonil Eesti ärimeestele, kes otsisid varemetele uut funktsiooni. Ajaloolise arhitektuuripärandi hävimise ja säilitamise teema on viimase sajandi jooksul olnud rohkem õhus kui varem ning vääriks tegelikult rohkem arutelusid ja tähelepanu, kui see näitus koos kataloogiga võimaldas. 

Valisime näitusele Balti börsihoone frontooni. See jääb tänaval liiklejale tavaliselt füüsiliselt mõneti hoomamatuks, aga näituseformaat võimaldas luua sellega ootamatu näost näkku kontakti ja isikustab ühe detaili kaudu kogu hoone tervikuna.

Olete mitmel puhul tegelenud arhitektuuri mõtestamisega kohaspetsiifiliste installatsioonide abil. Kuidas aitas näituseformaat ruumilist kogemust edasi anda?

Meile oli oluline muuta arhitektuurinäituste konventsionaalset planžeti ja vähendatud mõõtkavas maketi väljapanekute formaati. Arhitektuur on olemuslikult väga mitmetahuline, sest lähtub mitmedimensioonilisest ruumist, materjalidest ning ühiskonnast, loodusest ja ajastuspetsiifikast. Sellepärast on ka näitustel vaja avada arhitektide tööd laiemalt. 

Mis teid selle näituse juures kõige rohkem proovile pani?

Face-to-Face’i“ installatsioon koosneb mitmetonnistest elementidest, mille arhitektuurimuuseumi toimetamine polnud keerukas mitte ainult mahu pärast, vaid nõudis lisaks põhjalikku tööd varemete arhiiviga merekonteinerites Paldiskis. Teiseks nõudis näitus endale selgete piiride seadmist selle kohta, kuhu teos kontekstualiseerida, sest inspireeriv materjal võimaldas tõesti lõpmatu arvu lahenduskäike.

Millega jäite autoritena näituse juures kõige rohkem rahule?

Balti börsihoone näituse tegemise juures oli kõige huvitavam selle tegemise protsess: infomaterjaliga töötamine, mis püstitas järjest uusi ja huvitavamaid küsimusi ning võimaldas väga mitmekülgset lähenemist, mis hoolimata kunstnike, arhitektide, graafiliste disainerite, fotograafide, arhitektuuriuurijate ja ühiskonnateadlaste suurest tiimist end veel kuidagi ei ammendanud, vaid tõenäoliselt jätkab oma potentsiaali lahtirullimist. Eriline heameel on, et installatsiooniga koos anti koostöös arhitektuurimuusemi ja kirjastusega Lugemik välja raamat, mis kirjeldab ülevaatlikult börsihoone veidrat saatust ning kuhu kirjutasid essee väga tunnustatud autorid.

Küsis Karen Jagodin

Eesti arhitektuuripreemiad 2017