Näitusematerjalid olid mul juba varem olemas, see oli lähtematerjal edasisele kontseptsiooni rafineerimisele. Installatsioon sündis tõdemusest, et Arhitektuurimuuseumi suur saal vajab uut mõõdet. See on raske saal, kuhu kujundust teha, lagi mõjub madalana ja domineerivalt ning meie eesmärk oli sellele mitte alla vanduda.
Näitus tuletas mulle meelde hiljuti nähtud Andrei Zvjagintsevi filmi „Armastuseta“. Sealne tegevus toimub suures osas näituse heitmaa sarnastes anonüümsetes paikades, ebamäärastel vahealadel suurlinnas ja selle ümber, kus tegelik peategelane on metsik, võimas ja ükskõikne loodus ning kõrvaltegelased väikesed inimesed oma traagiliste elude ja armastuseotsingutega. Võsastunud loodus on võimas metafoor eksinud inimeste sisemaastike kirjeldamisel. Filmi autor on jälginud inimeste tegevust dokumentaalfilmi võtmes distantsilt, ise sündmustesse sekkumata, samamoodi jälgib ka Paco Ulman inimesi maastikul distantsilt, neid endid näitamata, registreerides aga dokumentalisti rangusega nende tegevuse jälgi. Fotodele püütud detailide abil hakkab kujutlusvõime tööle ja tühermaadest saavad tähendusrikkad paigad.
Katrin Koov, Eesti Arhitektide Liidu president
Suurim väljakutse oli kindlasti skaala ja proportsioonide tajumine. Kuna maht oli kitsas ja kõrge, tundsin pidevalt vajadust jooniste ja 3D-mudelite abil kontrollida, kuidas võiks installatsioon ja näitus pärisruumis toimida.
Kokkuvõttes oli protsess ja tulemus mõlemad meeldivad. Oli piisavalt aega ja vabadust mängida mõned ideed läbi. Tulemuse osas on hea meel, et nii installatsioon kui näitus õnnestus jätta lihtsaks ja kõigest liigsest vabaks.
Paco Ulman