661 
TAGASI
Helle Väärsi on maastikuarhitekt, ilukõrreliste ning lilleniitude suurimaid entusiaste ja propageerijaid Eestis, kellel on õnnestunud see vaimustus viia ka laiema publikuni. Kõige suuremaks inspiratsiooniallikaks on talle loodus ning sellest kantuna on ta loonud ka oma asjatundjate seas imetletud koduaia Lahemaal Oandul. Lisaks seal peetavatele õppepäevadele on Helle Väärsi avaldanud kaks raamatut „Kõrreliste lummuses“ (2007) ning „Lilleniit ja kõrrelised minu aias“ (2016).
Kuidas te kõrreliste juurde jõudsite, mis teid ajendas?
Minu hea sõber ja taimekollektsionäär tutvustas mulle kõrrelisi esimest korda pea 30 aastat tagasi. Sain kohe aru, et need on minu taimed. Tasapisi piirid avanesid, sain ringi liikuda ja näha, kuidas kõrrelisi mujal linnahaljastuses kasutatakse. 1996. aasta paiku olin pool aastat Saksamaal, huvi kõrreliste vastu aina kasvas, tõin sealt kaasa ka seemneid. Hiljem tegin sinna ka spetsiaalseid taimereise, tagasi tulles oli alati heinakuhi autos. Ilukõrrelisi on hästi palju, hakkasin nendega süsteemselt ja aina suuremalt katsetama. Kuna mul on endal väga suur aed, kuhu taimi istutada, siis nägin, kui võimsaid maastikupilte saab kõrrelistega luua. Olin veendunud, et pean Eesti rahvale ka teada andma, mis tegelased kõrrelised on! Sellest sündis esimene raamat „Kõrreliste lummuses“. Võib öelda, et olen selles valdkonnas Eestis pioneer.
Ei saa küsimata jätta, kas suur kõrreliste ja looduslike niitude propageerija Piet Oudolf on ka teid mõjutanud?
Tegelikult peetakse ilukõrreliste „isaks“ sakslast Karl Foersteri, kes neid palju ka aretas. Just tema puukoolist Potsdamis ma endale esimesed taimed heinakoormaga tõin ja hea meel on tõdeda, et kõik need on vastu pidanud, on siiani aias ilusad ja ägedad. Aga loomulikult olen Piet Oudolfist palju inspiratsiooni saanud ja temaga ka kohtunud, tema aed oli üks suur äratundmine, et ajan õiget asja. Muidugi tuleb öelda, et need imeilusad pildid Euroopa sügis-talvistest aedadest Eesti kliimas ei toimi, vihm ja lörts lööb kõrrelised maha ja sellist pilti me ei saavuta.
Kas see oli teie esimene aianduslik katsetamine või on olnud varem-hiljem ka mingeid muid taimerühmi, millega tegelenud olete?
Kõrreliste teema on tänaseks kasvanud üle lilleniitudeks. Lilleniit on hetkel esmane huvi, mida ma katsetan ja ka propageerin. Selline niit ei tule tegelikult nipsust, vaid selle rajamiseks on vaja oma süsteemi, kasutada saab ka ainult Eestis kasvavaid taimi. Mind paelubki see, et selline niit on igal aastal absoluutselt erinev, maastikuarhitektina tuleb leppida, et sinu joonistatud kindlakujuline plaan muutub pidevalt. Tuleb olla vaatleja.
Mulle tundub, et see on seotud ka taimemoega – nii kõrrelised kui linna rajatavad poollooduslikud kooslused on eri põhjustel ülimalt populaarsed.
Eks oma osa on moel ka, aga me ei tohiks unustada seda elurikkust, mida lilleniit endas sisaldab. Hull klanimine, mis igal pool käib, vähendab muuhulgas putukaid, kõik on üks tervik. Murutraktorite ja robotniidukite müüjad muidugi hõiskavad, aga samas tähendab robotite võidukäik, et inimene isegi ei astu muru peale, võõrandub sellega tegelemisest. Moest rääkides, siis mul ei ole midagi näiteks pojengide või jorjenite vastu, kõrrelised ei ole pretensioonikad ja moodustavad õitsevatele lilledele hea tausta. Mul on hea meel, et praeguseks on need teemad nii suurt tähelepanu äratanud ja kõrrelisi tõepoolest väärtustatakse, peetakse võrdväärseks muude taimedega. Linnas tuleks selliseid metsikuid lappe jätta ja inimestele need tegelikult meeldivad, mõttemaailma tuleb ainult muuta. Avalikkuse koolitamine on meie valdkonnas üks kõige olulisemaid küsimusi.
Kus objektidel olete saanud oma teadmisi praktiseerida?
Eelmisel aastal sai tehtud Tartus Narva mnt ringristmikule 700 m2 suurune lilleniit koos voogavate kõrreliste laamadega. Külvatav lilleniit võtab aega mitu aastat, nii et praegu seal veel õiget tulemust ei näe, küll aga on juba järgmisel aastal kindlasti äge. Pikaaegne koostööpartner on olnud RMKle kuuluv Sagadi mõis, kus ma olen saanud muuta suured pinnad toredateks lilleniitudeks. Lisaks on mul töös üks golfiväljak, sealse rohelise kõrbe elustamine kõrreliste ja vähe hooldust vajavate püsikutega.
Kui teete koolitusi, siis millele te suuremat tähelepanu pöörate ja kuidas inimesed seda temaatikat üldse vastu võtavad?
Minu juurde koolitusele tulijad on muidugi väga suured huvilised ja motiveeritud inimesed, minu missioon on muuta nad oma sõnumi edasikandjateks. Hea koostöö oli Maastikuarhitektide Liiduga, kes tellis oma liikmetele suurema koolituse, käivad ka omavalitsuste ametnikud ja muud valdkonna asjamehed – just neile tuleb sõnum viia. Muutus peaks toimuma ka kõigi aianduskoolide õppekavades. Näitena võin tuua ka kauni kodu konkursi, mille võitjate puhul kiidetakse just suuri pügatud murupindu, lehes kirjutatakse ja ametnikud annavad aukirju – muutuse suunal on veel palju tööd teha.
Küsis Triin Ojari
