63 
TAGASIInimkond on muutmas planeeti enda majandussüsteemi teenindavaks taristuprojektiks. Maastikuarhitekt Hannes Aava vaatleb selle arengu peegeldusi kriitilises teoorias ja arutleb, mida peaksime tegema, et inimkonna metabolismist ei saaks metastaas.
Jälgides uudiseid Läänemere põhjas õhku lastud või laevaankrute lõhutud kaablitest ja torudest, Paldiski panga sisse planeeritavast kolossaalsest energiasalvestist, aina paisuvatest päikeseparkidest, sadamatest ja lennuväljadest või rahva elevusest uute 2 + 2 teede avamise puhul, võib julgelt väita, et infrastruktuur ja loodus, kuhu infrastruktuuri luuakse, ei ole mitte ainult pildis ja poliitiliselt laetud, vaid defineerivad, milline on inimkonna suhe tema laiema elukeskkonnaga.
Tehnilised maastikud
Infrastruktuur moodustab koos muu ehitatud keskkonna ja loodusesse (nt Läänemerre) loodud taristuga inimkonna majandusliku süsteemi ehk nn superorganismi1 vereringe, mis haarab planeedi maastikke endasse nii maa pealt kui ka alt. Seda nähtust nimetatakse uurivas kriitilises teoorias „tehniliseks maastikuks“2, mille all peetakse silmas inimtegevuse defineeritud majanduslik-poliitilist süsteemi toitvaid kohti, kus nii tavainimeste kui ka teiste liikide tegevus on piiratud ning mis üldjuhul täidavad mingit monofunktsionaalset ülesannet. Üks termini esimesi kasutajaid Peter Galison tabab oma kirjeldusega naelapea pihta: „Me näeme maad mingil taandamatul viisil substraadina, meist ruumiliselt ja ajaliselt välisena… Ajalugu seisneb selles plaanis maa kasutamises – maa on laenatud, ajutine ja tagasipööratavate protsessidega –, nii nagu näiteks teatriruumid võib ühel nädalal võtta kasutusele Shakespeare’i etendav teatritrupp ning järgmisel rendib neid hoopis poliitiline erakond.“3
Kapitalismi sünd ja areng on suuresti toetunud valimatule inim- ja loodusvarade jätkusuutmatule rakendamisele ning tehnilistel maastikel on selles loos sõna otseses mõttes kandev roll. Eestis näiteks oli vastuseis fosfori kaevandamisele rahvuslik-poliitilise eneseteadmise kujunemises keskse tähtsusega. Protsessi käigus sündinud nn metsarahva müüt näib aga tagantjärele kaheldav. Tundub, et küsimus ei olnud niivõrd maastike hävitamise ärahoidmises, vaid agentsuses ehk selles, kelle poliitilise egiidi all antud tegevus toimub – fosfori kaevandamine on Eestis nimelt taas päevakorral.
Hiliskapitalistlikus diskursuses on nähtud palju vaeva, et oma tegevuse sotsiaalset ja materiaalset hinda varjata, muutes ruumilised küsimused hoopis keele abil kineetilisteks – näiteks rannikud, deltad ja jõgede ökosüsteemid hävitanud ning kohalikud elanikud minema peletanud sadamate infrastruktuuri kirjeldatakse kui „kapitalivoogude“ kuumpunkte, mis hoiavad hiiglaslikku masinavärki veresoontena elus. Elektriautosid presenteeritakse „puhtamana“, kuid need suurendavad oma kaalu tõttu veelgi ookeanide ja jõgede saastumist, millest suurema osa on põhjustanud autorehvide kummipuru. Digitaalse infrastruktuuri arenedes on viimastel kümnenditel kombeks näidata uut süsteemi hoopis eeterlikult kohatu ja heljuvana ehk „pilvena“. Nõnda on võimalik mh peita oma tegevuse ökoloogiline ja sotsiaalne jalajälg, aga ka tööliste tehtav töö abstraktsete mõistete taha ja nii need füüsilisest reaalsusest näiliselt kaotada.
Lisaks on Peter Galison juhtinud tähelepanu tehniliste maastike ajalisusele ning inimeste mahhinatsioonidele endast määramatult suurema ajaskaalaga protsessides. „Intensiivselt kohalikud [maastikud], st see pinnas, see aurumistiik, see maa-alune hoidla siin eksisteerivad praeguses hetkes. /…/ Aga tehnilised maastikud seovad meid ka mineviku ja tulevikuga planetaarse ja evolutsioonilise aja kaudu, tekitades kohti, mis ulatuvad kaugemale, kui arvasime hetkel, kui asusime oma süsteeme, lennuvälju, relvatehaseid, õlitöötlusjaamasid, plastitehaseid ja toksiliste jäätmete säilitamise kohti rajama.“ Näiteks mõne tuumarelvatööstuses tekkiva jäätme poolestussaeg on pikem kui inimliigi vanus4.
/…/
Artiklit saab lugeda: https://ajakirimaja.ee/infrastruktuur-kui-superorganismi-vereringe/
1 Majandusteadlane Nathan J. Hagens on kohaldanud Herbert Spenceri 19. sajandi kontseptsiooni, et kirjeldada inimkonda kui iseorganiseeruvat sotsiaalset liiki, mida kannustab pidurdamatu ja aina kasvav vajadus energia järele.
2 Termin technical land on otse eesti keelde tõlgituna küllaltki kohmas, seega kasutan artiklis loetavuse huvides väljendit „tehniline maastik“, mis on terminoloogiliselt problemaatiline, ent keeleliselt loomulikum.
3 Peter Galison, „Foreword: What Are Technical Lands?“, Technical Lands: A Critical Primer, toim Jeffrey S. Nesbit ja Charles Waldheim (Jovis, 2023).
4 Näiteks plutooniumist tekib lagunemisel uraan-235, mille poolestusaeg on 700 miljonit aastat. Inimliigi vanusesks hinnatakse 200 000-300 000 aastat.
