Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia nominent 2021
Autor
Ingrid Ruudi
Juhendaja
prof Andres Kurg (Eesti Kunstiakadeemia)
Kaitstud
18. detsembril 2020 Eesti Kunstiakadeemias
Foto
Margus Tammik

  830

Ingrid Ruudi doktoritöö on suurepärane saavutus, mille lugemist ma väga nautisin. Tegemist on põhjaliku uurimusega, mis on teoreetiliselt hästi põhjendatud ning ülimalt tähelepanuväärne nii analüüsi kui tõlgenduse seisukohalt. Sain sellest tohutul hulgal uusi teadmisi ning mitte ainult konkreetset uut teavet Eesti arhitektuuri kohta 1990. aastatel, vaid ka laiema postsotsialistliku üleminekuperioodi konteksti kohta Baltimaades ja Nõukogude Liidus. Tekstis elavalt taasloodud periood avaldas mulle tugevat mõju, kuivõrd elasin seda kõike omal ajal arhitektuuritudengina samuti läbi, kuigi veidi teistmoodi kontekstis endises Jugoslaavias. Sellegipoolest tundusid paralleelid kahe regiooni arhitektuurimaastiku vahel väga mõjuvad, mis võib viidata võimalusele mõelda antud perioodile teoreetilisema ambitsiooniga. Minu arvates võiks antud materjali kindlasti edasi arendada kasulikuks teoreetiliseks raamistikuks, mida rakendada ka Eestist ja Baltikumist kaugemal. Kui täpsem olla, siis praegune peamiselt Lefebre’ile toetuv teoreetiline raamistik (kuigi kenasti ja põhjalikult käsitletud ka töö sissejuhatuses) võib jääda liiga üldiseks, et tabada antud iseärasusi ja sügavat irooniamõõdet, mis tekib töös kirjeldatud arvukatest läbipõimunud vastuoludest, arusaamatustest, väärtõlgendustest ja petetud lootustest. Siinkohal jään mõtlema, mida me küll võime järeldada maailma kohta pärast kolmekümmet aastat neoliberalismi, mille jooksul on kadunud viimnegi raas antud süütusest. Esimeses peatükis kasutatud materjal annab minu arvates rohkelt võimalusi edasiseks analüüsiks, iseäranis „imagoloogilise“ meetodi osas. (Samas tundub mulle, et autor käsitleb antud mõistet pisut teises tähenduses, kui seda inglise keeles üldiselt mõistetakse, s.t. rahvuslike stereotüüpide kirjanduslik konstruktsioon. Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis huvitab teda miski muu – analüüsida arhitektuuriprojekte kui kuvandeid, mitte kui teostatud kolmemõõtmelisi objekte.) Näiteks on enamik antud peatükis käsitletud projekte vägagi osundavad, nagu joonised, mis meenutavad paljude tolleaegsete nimekate läänemaailma arhitektide töid; nii mõnigi joonis meenutas muuhulgas OMA, Morphosise (eeskätte Lõuna-California projekti), Zaha Hadidi ja Bario Botta jooniseid. Nii palju kui ma Eesti arhitektuurist (ja iseäranis Eesti postmodernismist) tean, siis sedalaadi referentsiaalsus ei olnud 1970. ja 1980. aastatel kuigi tavapärane. Kuidas seda nähtust siis tõlgendada? Kas hiljuti tekkinud sõbralikud suhted läänemaailmaga tekitasid sedavõrd suurt imetlust, et kooris neilt omanäolisuse? Kas võimaldas eelnev sunnitud distants omakorda autentsemat versiooni postmodernismist (kui postmodernismi üldse saab autentseks nimetada)? Kui väga ma antud peatükki ka ei imetleks, jäi mulje, et nii mõnigi käsitletud projekt väärinuks veelgi üksikasjalikumat lähenemist. Iseäranis huvitav on Okase ja Lõokese (kelle tööd on minu jaoks uus avastus) projekt Lasnamäe paneelelamute nurgal, mis on nii tugeva ideoloogilise laenguga, et väärinuks ilmtingimata oma peatükki. Kuidas tõlgendada sedalaadi ennenägematut visiooni, mis pöörab sotsialistliku heaolu ideaalid pea peale? Kas tegemist on äärmiselt küünilise lähenemisega kommertslikest ideaalidest kantud tulevikule, mis meid ees ootas? Või võeti sama äärmuslikult avasüli vastu kõike läänelikku, mis iseloomustab ka mõningaid Vindi visioone? Või mõlemat?
Vladimir Kulić, Iowa osariigi ülikooli arhitektuuriajaloo dotsent. Väljavõte doktoritöö retsensioonist.

Tõnis Vint. Naissaare visioon, 1993 – 1996. Kõrgem hoonestuslahendus, vaade. Foto: Tõnis Vindi arhiiv, Eva Vindi loal

Andres Siim, Hanno Kreis. Süda-Tatari planeerimiskonkurss, 1989, 3. preemia. Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum

Ingrid Ruudi doktoritöö „Spaces of the Interregnum. Transformations in Estonian Architecture and Art, 1986–1994“

Eesti arhitektuuriajaloos kipuvad hilisnõukogude postmodernismi käsitlused lõppema 1980. aastate keskpaigaga ning taasiseseisvunud riigi arhitektuurilugu jutustatakse enamasti alates 1990. aastate keskpaigast. Nende kahe perioodi vahele jääb tühimik, kus ehitustegevust toimus tõesti märkimisväärselt vähem. Sellegipoolest oli tegemist väga olulise ajastuga, mil toimus erakordselt aktiivne uue ühiskondliku ruumi loomine ja kujutlemine, avaliku sfääri ja avaliku ruumi formeerumine ning ruumilise keskkonna ja subjekti suhete ümbermõtestamine, mis mõjutab meie ruumikultuuri tänapäevani. Doktoritöö esitab väljakutse Eesti kunsti- ja arhitektuuriajaloo senisele periodiseerimisele, keskendudes just vahepealsusele ehk interreegnumile kahe selgepiirilise ühiskondliku formatsiooni vahel, vaadeldes seda mitte ajutise üleminekuna „normaalsusesse“, vaid spetsiifilise ja iseväärtusega ajastuna. Sel dünaamilisel perioodil jätkusid ühelt poolt mõned hilisnõukogude ajast pärit praktikad, teisalt aga kohanduti kiirendatud tempos muutuvate sotsiaalpoliitiliste oludega, omandati ja tõlgendati läänest saabuvaid mõjutusi ning kujutleti uut demokraatlikku ühiskonda toetavat ruumilist korraldust. Üleminek ühest ruumilisest režiimist teise toimus mitte selgepiirilise katkestusena, vaid pigem hüplikult, hägusalt ja hübriidselt. Doktoritöö näitab, kuidas uue ruumi tootmine leidis sel perioodil aset väga mitmesugustel ja omavahel põimunud tasanditel, käsitledes nii ehitatud ja planeeritud ruumi, selle visualiseerimist ja etendamist kui ka teoreetilist mõtestamist ja refleksiooni. 

Monograaafia koosneb viiest omavahel lõdvalt seotud juhtumiuuringust. Peatükk „Ehitamata ruum“ analüüsib kõige kõnekamaid näiteid arvukatest realiseerimata jäänud arhitektuuriprojektidest ja linnaplaneeringutest uue avaliku ruumi, identiteediloome ja arhitekti agentsuse seisukohalt. „Utoopiline ruum“ vaatleb Tõnis Vindi pakutud kõrghoonestusega vabakaubandustsooni Naissaarele, paigutades selle nii rahvusvahelise majanduse arengute kui uusvaimsuse ideoloogia taustale. „Diskursiivne ruum“ keskendub kahele esimesele Põhja- ja Baltimaade Arhitektuuritriennaalile kui katsele luua rahvusvahelist dialoogi võimaldav teoreetiline platvorm, kus eri osapoolte ootused ja arusaamad regionaalse arhitektuuri arenguvõimalustest globaalses kontekstis mõneti siiski nihkesse läksid. „Performatiivne ruum“ uurib Rühm T taotlust luua arhitektuuri ja performance’i praktika kombinatsioonis ruumilist kontraavalikkust ja rahvuslusele alternatiivi otsivaid ajutisi kogukondi. „Institutsionaalne ruum“ võtab vaatluse alla Tallinna Kunstihoone renoveerimise George Steinmanni protsessuaalse kunstiteosena, mis näitab ühtpidi kunstniku agentsust rahvusvahelise valdkonnaülese võrgustiku loojana ja kunstiruumi mõtestamist mitmeplaanilise diskursiivse ruumina, teisalt aga neeldub osati paratamatusse neokolonialismi ja restitutiivsesse sõjaeelse vabariigi ihalusse. 

Juhtumiuuringud näitavad, et ajastu arhitektuurikultuur oli erakordselt vitaalne – arhitektid ja kunstnikud osalesid aktiivselt uut ruumi ja avalikku sfääri kujundavates protsessides. Kasutades ära interreegnumi ajastule omast radikaalset avatust, realiseeriti nii hilisnõukogude ajast pärit taotlusi kui ka katsetati avaneva ühiskonnaga saabuvaid uusi võimalusi. Ruumieksperimentide aluseks oli veendumus, et arhitektidel ja kunstnikel on määrav roll uue ruumi kujutlemisel ja loomisel ning õigus ja vastutus osaleda avaliku sfääri kujundamisel. Isegi kui neis protsessides loodud ruumid ei olnud käegakatsutavad, oli neil väga oluline roll interreegnumiaegse ja tänasegi ühiskondliku ruumi vormimisel. 

Tekst: Ingrid Ruudi