Eesti Arhitektide Liidu Arhitekti aastapreemia nominent 2017
Asukoht
Reti tee 20, Peetri, Harjumaa
Arhitektuur
Ahti Kooskora, Erko Luhaaru, Loona Kikkas, Maret Volens, Andres Volens (Sweco Projekt)
Sisearhitektuur
Tuuli Trei, Margit Teikari
Maastikuarhitektuur
Piret Kirs, Ahti Kooskora
Tellija
Rae Vallavalitsus
Ehitaja
Nordecon
Projekt
2015
Valmis
2016
Fotod
Reio Avaste

  22

Küsimustele vastas Ahti Kooskora.

Milline oli hoone arhitektuurne lähtepunkt?

Hoone arhitektuurne lähtepunkt sai alguse ritta seatud külamajadest, seda loomulikult piltlikult. Klassiruumid oleksid need külamajad, mis teineteisele järgnevad. Külamajad pole mitte ühele joonele ritta seatud, vaid astuvad kohati rohkem, kohati vähem tagasi. Tekib tanum, mis neid ühendab, on sotsiaalne pind, mis on muutuva laiusega ja moodustab majade vahele sopid – väikesed väljakud, mida on võimalik täita erinevate tegevustega. Kogu see metafoor sai kantud hoone siseruumi.

Arhitektuurse kontseptsiooni üks lähtekohti oli õpilaste hajutatud sisenemine ja suure, kogu kooliperele ühise garderoobi ära kaotamine. Selline jaotamine hoiab ära suurema tunglemise ning aitab hoida korda ja puhtust. Samuti võimaldab see lühikeste vahetundide jooksul liikuda suurel hulgal lastel kiiresti õue ja tagasi – jääb ära tropp ja tunglemine kooliukse juures. Ühise suure garderoobi jaotamine väiksemateks üksusteks aitab ka luua paremini organiseeritud ruumi ning garderoobid on koduklassidele lähemal.

Algkoolihoones on omakorda maja-majas-kontseptsioon: igale lennule on loodud oma üksus, mis koosneb garderoobist, kolmest koduklassist, sotsiaalse läbikäimise pinnast ja tualettidest. Selline maja-majas-ülesehitus loob suures koolimajas intiimsema ja privaatsema keskkonna ning aitab ka paremini koolieluga kohaneda.

Kuidas mõjutas hoone lahendust asukoht?

Väga palju mõjutas, isegi liiga palju. Aga vald oli sundseisus – piirkonnas teisi maatükke saadaval polnud ja koolimaja oli vaja kiiresti, väga kiiresti. Detailplaneering pani väga jäigad raamid ette ja nagu ikka tuli siis kujundada puudustest voorused. Korra sai pakutud ka paindlikum ja meie arvates märksa parem liiklusskeem, aga Maanteeameti vastuseisu tõttu pidime sest loobuma. Kõik see mõjutas siiski hoonet ja mõnigi idee tuli asukohast tingitu tõttu ümber kohandada.

Mis teid selle projekti juures kõige rohkem proovile pani?

Kõige suurem proovikivi oli kogu kompleksi funktsionaalselt töölepanemine: et kool oleks tervik, aga spordikeskuse külastajatele oleks oma olemine, ning et need kaks põhifunktsiooni mitte ei ristuks, vaid saaksid tegutseda kõrvuti ja lõimunult. Kõik see tuli lahendada nii, et kui ehitushange läheb eelarvest kallimaks, pidi olema võimalus ujulast ja osast spordisaalidest loobuda. Üsna keeruline ülesanne oli tagada, et kõik igapäevane oleks lühikese juurdepääsu kaugusel ja see, mida vajatakse harvemini, oleks kaugemal, aga siiski loogilise kauguse juures, ning see kõik „sektsioonideks“ jagada.

Mis pakkus selle projekti juures suurimat rahulolu?

Kõige suuremat rahulolu pakkus see, et suhteliselt vähe tuli teha kompromisse. Nii vald kui ka hiljem ehitaja tahtsid anda maksimumi ning tänu sellele ei tulnud arhitektuuri arvelt kuskil lõivu maksta. Kõik töötasid ühise eesmärgi nimel. Kõigile oli teada, et oluline on hea tulemus ja tähtaeg on ulmeliselt lühike. Sellest hetkest, kui eskiis lukku sai, jäi ka hoone arhitektuur peaaegu paika. Midagi olulist ei tulnud kuskilt ära „ratsida“. Hea lõpptulemus ja seda väga lühikeste tähtaegade juures oligi kõige suurem rahuloluallikas.

Küsis Karen Jagodin

Eesti arhitektuuripreemiad 2017