Maja artiklipreemia nominent 2022
Autor
Leonard Ma
Autorist
Leonard Ma on Helsingis tegutsev Kanada arhitekt. Ta on Helsingis tegutseva Kulttuurisauna haridusprogrammi New Academy liige ning õpetab urbanistikat ja arhitektuuri Eesti Kunstiakadeemias
Avaldatud
Eesti arhitektuuriajakirjas Maja, kevad 2022 (108)
Päises
foto: Raigo Tõnisalu, fragment artikli kujundusest: Margus Tammik

  67

Ilmetu, riskikartlik ja kasina kohatundega mulje ei tulene mitte rattateede ja autovabade väljakute puudusest, vaid sellest, et suuremad küsimused selle kohta, mida luuakse ja kes kui palju saab, on juba ette ära otsustatud.

Võrdlemisi sagedase Tallinna külastajana on olnud hämmastav jälgida, millise tempoga on linn viimastel aastatel muutunud. Uue õppeaasta algul Tallinna sadamasse jõudmine tavatses olla üks õdusalt tuttavlik hetk, nüüd tervitab saabujat aga uusehituse tõusulaine: tihenev linnakude, turvalised ja laiemad kõnniteed, uued rattarajad, elavate poeakende ja väliterrasside ning värviliste ja vaheldusrikaste fassaadidega hooned. Ehkki tegu on endiselt tuttava Tallinnaga, ei saa ma parata, et igatsen seda kergelt melanhoolset paika oma mälestustest, mis on parajasti alles muutumas kosmopoliitiliseks, rahvusvaheliseks linnaks. 

Muutuste hoogsus ja jõulisus annavad märku Tallinna viimase kümnendi edust. Sellisel määral investeerimine ja arendamine ei näita usku mitte üksnes Tallinna, vaid ka kogu Eesti tulevikku. Uusarendused on paljudele suur jõukuse allikas, mis toob kaasa rohkem raha, tööd ja võimalusi. Ent samuti annavad need muutused märku kinnisvaraarenduse erilisest võimust ja mõjust linna kujundada, millele vastu seismiseks on Tallinnal vähe vahendeid. Suur osa Tallinna maast läks pärast 1990. aastate tagastamisi erakätesse, mistõttu tuleb linnal detailplaneeringute algatamisel loota peamiselt eraomanikele.(1) Kinnisvaraomanikud saavad oma projektide väljundite üle otsustada suhteliselt autonoomselt ega pole piiratud mingist jagatud visioonist või strateegiast. Ehkki linn on kõigile, kes seal elavad, näib aina enam olevat nii, et selle kuju määravad väheste äravalitute tujud. 

See dünaamika on eriti selge Põhja-Tallinna uute ja pooleliolevate arenduste puhul. Tänu rohketele mereäärsetele kinnistutele ja heale transpordiühendusele kesklinnaga on Kopli ja Paljassaare uusarenduse laineteks iseäranis sobivad. Just Kopli on saanud kurikuulsaks jõudsalt gentrifitseeruva piirkonnana, kus kinnisvarahinnad tõusevad ja demograafiline koosseis muutub. Tõusvad kinnisvarahinnad on ühtlasi osutunud ajendiks, mis muudab elujõuliseks mitu aastat kasutuseta seisnud mereäärsed piirkonnad, mida on viimaks arendama hakatud. Esimesed sedalaadi uued projektid Noblessneris ja Kalarannas annavad meile aimu tuleviku Tallinnast: arendaja algatusest lähtuv tipptasemel mereäärne kinnisvara, äärmiselt spetsiifiline ja kaubamärgistatud.

Sedalaadi uusarenduste arhitektuurne ja linnakujunduslik kvaliteet ei teki tüüpiliselt mitte tavapärase pikaajalise linnaplaneerimise, vaid lühiajalise, kutsutud arhitektuurivõistluste formaadi pärast, mis näib olevat teatud kvaliteedi tagatis. Selline protsess on mitmeski mõttes parem kui tellida töö vaid ühelt osaliselt, sest võistlus võimaldab kavandeid ja visioone üksteisega kõrvutades analüüsida. Kuid arhitektuurivõistluse seesugust formaati on ka aina enam kritiseeritud, sest võistluse iseloom kipub välistama radikaalsemaid projekte. (2) Kinnistu omanikul on kogu protsessi üle arvestatav mõju, mistõttu on projekti liikumapanevaks jõuks siiski tema spetsiifilised maitse-eelistused ja väärtused. Arhitektidelt eeldab võistlustel osalemine ressursse ja aega, mis teeb riskide võtmise keeruliseks, ning nõnda kalduvadki nad eelistama varasemast tuttavaid kontseptsioone, mis on end kinnisvaraarenduses juba tõestanud. Tagatipuks võimaldab võistluse eeldatav objektiivsus hõlpsasti õigustada muidu halbu kavandeid ja otsuseid, maskeerides neid piiratud osalejatega võistlusel saavutatud n-ö võidu taha. 

Noblessneri ja Kalaranna erinevus ümberkaudsetest piirkondadest ning individualistlik, maitsepõhine protsess nende loomisel viivad tähelepanu käimasolevale arutelule taaselustada tugevamalt linnapoolne konventsionaalne planeerimine, et suunata Tallinna arenguid jõulisemalt. Juba „Tallinna arengukavas 2014–2020“ märgiti ühe probleemina ära „valglinnastumise kontrollimatu laienemine, millega kaasneb linnaruumi ebaotstarbekas kasutamine“. Arengukavas pakutud leevendusmeetmete hulgas on „pikemaajalise planeerimise tähtsuse suurendamine võrreldes vabaturumajandusliku laissez faire-mudeliga“ (3) ning „linnaosade mitmekesisemaks muutmine, inimeste teadlikkuse suurendamine linnaelu kvaliteedist ja linnakeskkonnast“. (4) Eesti kunstiakadeemia hiljuti lõppenud projektis „Lõpetamata linn“ uuriti samuti ruumiplaneerimise võimalusi linna tuleviku kujundamisel, keskendudes ühistranspordiühenduste arendamisele, loodusläheduse suurendamisele ning avaliku ruumi ja taskukohasusepõhisele ligipääsetavusele. (5) Mõlemast algatusest kumab läbi rahutus Tallinna üle võimust võtnud kammitsateta arendusturu pärast. Ehkki lõdvad planeerimispiirangud ja -nõuded on teinud kinnisvaraarenduse iseäranis ahvatlevaks, on kord juba voolama hakanud kapitalipaigutusi sellistel tingimustel raske ohjeldada.

Kuid mida me tänapäeval planeerimisest rääkides üldse silmas peame? Võime kujutleda, et planeerimine on vahend, kuidas talitsetada arendusturul valitsevat saamahimu ja mis töötab puhvrina nende jaoks, kes on haavatavamad või kellele jäävad selle turu hüved kättesaamatuks. Või siis kujutleda, et see on viis ressursside strateegilisemaks suunamiseks sinna, kus neid on enim vaja. Ent sügavale ideoloogilisse pärandisse imbunud vastandust planeerimise ja vaba arendusturu vahel peetakse ehk liiga enesestmõistetavaks. Me peaksime endile meelde tuletama, et nihe vabaturu suunas sisuliselt lükkas sõjajärgse planeerimise ümber sellel alusel, et planeerijate väidetav objektiivsus ja ekspertiis jäid oluliselt alla turu hinnasignaalidele. Neoliberaalse pöördega kaasnenud erastamine ja regulatsioonide vähendamine olid mõeldud taltsutama planeerijate egosid ning taaslooma riiki turu järgi. Neoliberaalne ratsionaalsus seisneb majandusliku mõtlemise põhisel valitsemisel ja see on imbunud riigibürokraatia igasse kihti: linnade kvaliteedi, sotsiaalhoolekande ja jätkusuutlikuse parandamist ei mõtestata poliitika, õigluse või võrdsuse, vaid eeldatavate majanduslike kasude põhjal. Neoliberalism ei valitse mitte plaanide, vaid Wendy Browni kirjeldatud nn pehme jõu toel, mis põhineb pigem konsensusel ja sisseostmisel kui vägivallal, diktaatorlikel käskudel või isegi selgetel poliitilistel platvormidel. (6) Ettekujutus rohelisemast, tihedamast ja elamisväärsemast linnast on ühtlasi ettekujutus kinnisvarakapitali õitsengust.

Nõnda võime neoliberaalse nn planeerimise vilju märgata juba ka Põhja-Tallinna arendustes. Tänu eripalgelistele fassaadidele ja arhitektuurilistele elementidele, kvaliteetseid teenuseid pakkuvatele alumistele korrustele ja jalakäijatele loodud turvalistele keskkondadele saavad Kalaranna ja Noblessner kirja nii mõnegi ortodoksse linnaloome linnukese. Kalaranna kvartal esitleb uhkusega „12 elumaja koos restoranide, butiikide ja teeninduspindadega, mille keskseks punktiks saab olema pea Raekoja platsi suurune väljak välikohvikute ja kultuurisündmustega“. (7) Kopli ja Paljassaare poolsaarte tööstuspärandil on nende projektide näilises erilaadsuses samuti otsustav osa, sümboliseerides justkui mingeid muid väärtusi peale kinnisvarakapitali omade ning lisades neile loomingulist ja julget hõngu, mis üksnes suurendab piirkonna ainulaadset ihaldatavust. Vene keisririigi aegse allveelaevatehase järgi nime saanud Noblessneri kvartalis on renoveeritud mitu ehitist loomeinimeste tarbeks ja sündmuste korraldamiseks: „Noblessner tähendab kultuurisündmusi, kunsti, äri, loovust ja merekultuuri. Kõik vana renoveeritakse, kõik uus on hoolikalt läbi mõeldud. Tere tulemast!“ (8)

Selle kandi pooleliolevad arendused jätkavad suuresti Kalaranna ja Noblessneri sissetallatud rada. Näiteks Põhjala vana kummivabrik on loominguliseks ankruks Bekkeri City arendusele poolsaare läänepoolsel küljel. Logman Investi arenduses on rõhutatud kunagist slippi: „1914. aastal ehitatud slipilt lasti vette suuri sõjalaevu. Mereäärse promenaadi keskpunktis paiknevast slipist saab Bekkeri City süda.“ (9) Poolsaare idaküljel asuva, Wolfscape’i arendatud Hundipea renderdusel võib näha hoolikalt vee äärde paigutatud sadamakraanasid. Samuti on nende projektide puhul saanud märksõnaks jätkusuutlikkus, kuivõrd nõudlus eetilise tarbimise ja keskkonnahoiu järele kasvab. Hundipea kavatseb katsetada esimest kliimaneutraalset linnaosa Eestis. Projektis tõotatakse, et „roheline ning hõlpsasti jalgsi läbitav 480 000 m2 ala jaguneb tulevikus võrdselt elamute ja ärihoonete vahel, luues nii säästliku elukeskkonna kui viljaka kasvupinnase rohe-ettevõtetele“. (10) Samal ajal kavandab Ecobay pisut põhja pool „elanikele rohkeid võimalusi ja teenuseid ning tervisliku elustiili harrastamist“ ja lubab, et „Ecobay planeering tagab moodsa ühiskonna, kus energiat ja muid ressursse kasutatakse säästlikult“.(11)

Jätkusuutlik, tervislik, uuenduslik, loov, mitmekesine, elav: kõnealuste arenduste veebilehtedelt leiab liigutavaid videosid ilusatest ja õnnelikest inimestest head elu nautimas. Rõhutatud on merd, võimaluste lõputut horisonti, mida ääristavad sündsa suurusega veesõidukeid täis jahisadamad ja päikeseküllased promenaadid. Võimalik, et tohutu ühetaolisuse tunne, mis neid videosid vaadates valdab, pole tingitud mitte planeerimise või visiooni puudumisest, vaid ongi igati taotluslik. Tõsi, võib ju väita, et tegu on äärmiselt vastutustundlike arendustega, eriti kui võrrelda neid 1990. aastate kinnisvarabuumi omadega. Neis on hoolikalt silmas peetud uusimaid linnaprobleeme ja nähtud vaeva piirkonna tööstuspärandi säilitamise nimel. Nad edendavad tervislikke, loovaid, jätkusuutlikke elustiile, mis peakski kuuluma ühe 21. sajandi linna mudelisse. Ilmetu, riskikartlik ja kasina kohatundega mulje ei tulene mitte rattateede ja autovabade väljakute puudusest, vaid sellest, et suuremad küsimused selle kohta, mida luuakse ja kes kui palju saab, on juba ette ära otsustatud.

Kuna ehitatud keskkonna poliitiline ja majanduslik tähtsus on suurenenud, ei joonistata linnu enam valmis joonestuslaual, vaid nad tekivad lepingute, arvutustabelite ja finantsvahendite keerukate vastastikmõjude tulemusel. Ehkki keegi ei eita, et ehitatavaid füüsilisi väljundeid tuleks kavandada oskuse ja hoolega, valitseb lõppude lõpuks kõige üle kinnisvarakapital. Iga arendust tuleb müüa teatud ruutmeetrihinnaga. Et maksta kodu eest, seatakse hüpoteek ja võetakse laenu, võimaluse korral subsideerib ka riik, et toetada turu toimimist. Ja nõnda sa jätkadki muudkui igakuiseid makseid oma elu kalleima ostu eest, lootuses, et kunagi tekib võimalus seda veel kallimalt edasi müüa. Seda ei muuda kuitahes kirju kogus erinevaid arhitektuuristiile ja linnaidentiteete.

Rem Koolhaas kirjutab essees „Junkspace“, et „identiteet on uus rämpstoit ilmajäetutele, globaliseerumise sööt neile, kel pole hääleõigust …“ (12) Kui rämpsruum (ingl junkspace) on see, mille inimkond jätab maha ¥€$-apoteoosina (13), siis on see ühtlasi linn ajaloo lõpus: postideoloogiline linn, kollaažlinn vormidest ilma utoopiata. Arhitektid ja urbanistid on kaua tundnud uhkust võime üle parandada inimeste elusid selle abil, et nad sekkuvad ehitatud keskkonda funktsionaalselt ja sisukalt, ning et luuakse kohalikele kogukondadele ja kontekstidele keskendumisega kohatunnet. Ent need strateegiad võivad olla tõeliselt transformatiivsed üksnes siis, kui nad vaidlustavad kinnisvarakapitali sisemist loogikat, mitte ükski ruumiline või arhitektuuriline vorm iseenesest pole piisav. Sest nagu Koolhaas ütleb, siis on meil avaliku elu asemel avalik ruum™. (14) Millega on siis tegu, kui mitte jätkusuutlike, tervislike, uuenduslike, loovate, mitmekesiste ja elavate linnadega? Võimalik, et arhitektuurilise kujutlusvõime kriisiga. 

Leonard Ma

 

1 – Lõpetamata linn. Linnaehituslikud visioonid (Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakond. toim. Pille Epner, 2017), 26

2 – Kaja Pae intervjuu Kaidi Põldoja ja Paco Ulmaniga, Maja 1-2022, 30

3 – Laissez faire-mudel (pr  laske teha”) iseloomustab vabaturumajandust, millele on iseloomulik riigi võimalikult vähene sekkumine. Toimetuse märkus

4 –  Tallinna linnavolikogu. Tallinna arengukava 2014-2020 (Tallinn 2013), 77

5 –  Lõpetamata linn. Linnaehituslikud visioonid (Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakond. toim. Pille Epner, 2017), 6

6 – Wendy Brown, Undoing the Demos: Neoliberalism’s Stealth Revolution (Princeton University Press, 2015), 35

7 –  Tutvustus”, Kalaranna kvartal. https://kalaranna8.com

8 –  Noblessnerist”, Noblessner. https://noblessner.ee/noblessnerist/#/

9 –  Bekkeri City”, Bekkeri City. https://bekkericity.ee/home 

10 –  Pilootprojekt Hundipea”, Wolfscape. https://www.wolfscape.eu/hundipea

11 –  Üldine tutvustus”, Ecobay. http//www.ecobay.ee/?page_id=60. 

12 – Rem Koolhaas, Junkspace”. October, 100/2002, 175-190.

13 – Koolhaasi väljapakutud kapitali jõu sümbol: jeenid, eurod, dollarid. (Toimetuse märkus)

14 – samas