TAGASITintěra on pärit Tšehhist ja lõpetanud 2007. aastal Praha Tehnikaülikooli tsiviilehituse ja arhitektuuri eriala. Samal aastal tuli ta Eestisse ja töötas siin arhitektina, 2013 siirdus avalikku teenistusse ja alustas tööd Valga vallaarhitektina, kellena tegutseb tänaseni. 2019. aastal kaitses ta Tallinna Tehnikaülikoolis doktorikraadi teemal „Kohaliku omavalitsuse meetmed linnaruumi kvaliteedi tõstmiseks kahanevates linnades“, mis toetus paljuski Valga kogemusele. Ta on olnud üks aktiivsemaid eestkõnelejaid kahanevate väikelinnade ruumiliste probleemide teemal, analüüsides linnaarhitekti ees seisvaid valikuid ja väljakutseid. 2018 pälvis selle tegevuse eest perekod Kreisi preemia. Jiří Tintěra on 2021. aastal toimuva XVII Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni „Plats! Väärikas kahanemine“ kaaskuraator (koos Kalle Vellevoogi, Garri Raagmaa, Martin Pedaniku ja Paulina Pähniga).
2277 
Vestlus Valga vallaarhitektiga väikelinna väljakutsetest
Millest kõik alguse sai, kuidas sa Valgasse sattusid?
Tulin Valgasse seoses doktoritöö alustamisega. Olin Eestisse jõudnud buumiajal, mil projekteerijaid oli igal pool vaja, kaks aastat hiljem seevastu oli olukord juba palju raskem ning otsustasin, et nüüd on hea aeg doktorantuuri astuda. Esimene plaan oli töö kirjutada Kreenholmist ja sellele uue elu andmisest. Peagi sain aru, et see oleks mõttetu – Eestis on tühje tehasehooneid igal pool ja pigem tuleks otsida põhjuseid ning üldisemaid lahendusi. Tühjad hooned häirivad inimesi seal, kus nad elavad, seega piirasin oma välja ainult linnades asuvate kasutuseta seisvate hoonetega. Kirjutasin kõigile 47 linnale Eestis ja vastustest tuli üheselt välja, et see on probleemiks igal pool ja kõikjal tajutakse tühje maju ka allakäigu sümbolina. Kolm linna – Valga, Maardu ja Narva – pidasid seda oma kõige olulisemaks küsimuseks ning mul tuli valida, millisele linnale ma oma töös keskendun. Kuna elasin Tartus, tundus Valga logistiliselt kõige parem valik, samuti oli see mulle suuruselt jõukohane. 2013. aasta veebruaris tulingi Valka ja pakkusin, et teen põhjaliku uuringu tühjadest kruntidest ja hoonetest. Pärast mõneminutilist vestlust mind katkestati ja öeldi, et meil on juba kümme aastat linnaarhitekti koht vaba, ega ma ei taha oma uurimust sellel töökohal teha? Võtsin natuke mõtlemiseaga ja nädalaga oli mul otsus tehtud.
Kas sa polnud ennast kunagi avalikku sektorisse tööle mõelnud?
Ei, sest minu silmis oli linnaarhitekt keegi, kes on juba oma loometegevuse lõpus, kel on palju kogemusi, aga ei taha võib-olla enam nii intensiivselt tööd teha. Tegelikult see nii muidugi ei ole!
Mis pilt sulle Valgas avanes?
Oli märtsikuu, pime – ilmselt kujutate seda kõik ette. Valga ei paistnud õnneliku kohana, linnaruum peegeldas kõiki siinseid probleeme. Hakkasin ennast kiiresti linnaga kurssi viima, et sellest, mida ma enda ümber näen, aru saada. Selle protsessi jooksul muutus Valga minu omaks, oluliseks kohaks minu elus. Mulle võimaldati algusest peale osaliselt kaugtööd, jäin endiselt Tartusse elama ja Valgast sai teine töökoht – mulle väga meeldib, et mul on nagu kaks elu, mis pole väga palju läbi põimunud ja saan ühes kohas teisest puhata. Muide, ka vallavalitsuse enda hoone on vale auraga ja ebaõiges asukohas – sooviksin tulevikus valitsuse kolida tsaariaegse kreisivalitsuse hoonesse, mis seisab keskväljakul tühjana. Paraku on see hetkel utoopiliselt kallis projekt, aga mine tea, äkki saab.
Kuidas sa enda jaoks vallaarhitekti rolli oled mõtestanud, millised on sinu tööülesanded ja võimalused ehitatud keskkonda suunata?
Alustan sellest, mida minult oodati. Arvati, et hakkan asendama seni sisseostetud arhitektiteenust ja nüüd ei pea seda enam väljast tellima. Kuna vallas polnud kümme aastat arhitekti olnud, ei osatud tegelikult midagi suuremat tahta. Minu töö koosneb kolmest olulisest osast. Esiteks suurema pildi nägemine, selle sõnastamine ning hoolitsemine selle eest, et iga otsus toetaks laiemat visiooni. Juba see on määrav, kust programmist sa raha taotled ja kust mitte – teen vallas vastava projektiosakonnaga tihedat koostööd. Teiseks on kõigi valla avalike projekteerimistööde reaalne juhtimine alates konkursitingimuste koostamisest projekteerimise koordineerimise ja ehituskoosolekutel käimiseni välja. Paljud olulised projektid ongi kas äsja valminud või nüüd valmimas: kahe aasta eest avati uus keskväljak, kohe valmib Valga ja Valka ühise linnaruumi projekt, suvel valmis linna üürimaja renoveeritud muinsusväärtusega hoones Kuperjanovi tänaval, sügisel avasime äärelinnast nõukogudeaegsest majast ära toodud Priimetsa kooli samuti kesklinnas Vabaduse tänaval muinsuskaitsealuses endises koolihoones. Hetkel proovime Norra rahastust saada Valga muusikakooli hoone kordategemiseks ja ühe keskväljaku ääres oleva hoone restaureerimiseks, avalikke töid on ka väljaspool linna. Kolmas roll on vahest kõige olulisem – tänu sellele, et ma pole Valgast ega isegi mitte Eestist pärit, on mul vabadus rääkida linna olukorrast sellisena nagu ma seda näen. Poliitik või kohalik inimene seda teha ei saa. On inimlik, et oma kodukohast räägitakse külas olles positiivsel toonil. Kui me aga oma probleemidest avalikult ei räägi, ei saa keegi meid ka aidata. Selle avameelsuse tulemusena hakkas lõpuks ka riigisektor meie muredele reageerima. Näiteks riiklik meede, mille abil me munitsipaalüürimaja Valgas ehitasime, oli algul mõeldud vaid Tallinnale, et noor õpetaja saaks soodsalt elamispinna üürida. Me tegime nii palju lobitööd, et kui sul oli Ida-Virumaal või Kagu-Eestis asuv projekt kesklinnas ja mälestises, siis oli neil võimatu keelduda, kõik punktid olid täidetud. Ka muinsuskaitseametiga on meil suhted teistsugused kui seitse aastat tagasi.
Milline peaks olema kahanevas väikelinnas muinsuskaitse roll?
Valka tulles oli kohalik muinsuskaitseinspektor oma probleemidega üksi, tal ei olnud mingit toetust, pigem tähendas muinsuskaitse kohalike jaoks sõimusõna. Tihti kasutati seda ettekäändena, miks midagi teha ei saa. Viimaste aastate jooksul olen näinud, et Muinsuskaitseamet on hakanud muinsuskaitsele kahanevate väikelinnade kontekstis lahendust otsima – kogu süsteem on ju kunagi üles ehitatud selleks, et 1990. aastatel kaitsta Tallinna kesklinna arhitektuuriajalooliselt väärtuslikke hooneid suurinvestorite huvide eest. See sama süsteem ei toimi Valgas, kus investeerimise huvi puudub. Mitte ainult muinsuskaitse, vaid kõik linnaruumi mõjutavad süsteemid ja seadused peaksid olema nii, et nad toimiksid nii kasvavas kui kahanevas linnas. Lisaks muinsuskaitseametile näiteks maanteeamet, kes ehitab kõikide reeglite järgi laia tee läbi asula nii, et see sureb välja, mõnes kohas on probleemiks looduskaitse jne. Linnas, kus arengusurvet ei ole, peaks muinsuskaitse toetama iga tegevust, mis midagi parendada tahab. Kui vanaproua elab puumajas ja korter on viletsate akende tõttu külm, siis kahanevas linnas võiks minu meelest ta sinna panna n-ö koleda akna, sest kümne aasta pärast tuleb uus omanik ja paneb võib-olla õigete raamidega aknad. Kui aga inimene ära kolib, ei jää majast kümne aastaga midagi järele. Sama on näiteks katusekatte vahetusega.
Veneetsia biennaali Eesti ekspositsiooni keskmeks on film ühe vana puumaja lammutamisest Valgas, näitlikustades nn kureeritud kahanemist. Üsna karm näide sinu kirjeldatud vajadusest paindlikkuse järele?
Kahanevate linnade puhul on selge, et need tuleb kohandada inimeste vajadusele, oluliselt väiksemaks. Samas tuleb kõik avalikud funktsioonid mis vähegi võimalik koondada kesklinna, samuti investeeringud, et muuta see atraktiivseks kohaks, kus on elu. Kesklinna päästmiseks pead paratamatult ohverdama hoonestust, mis asub väljaspool seda. Valgas on kesklinn muinsuskaitseala ja sellisena me seda ka vaatleme, investeerides kesklinna mälestistesse ja linnaruumi. See ala toimib juhul, kui inimesed seda kasutavad. Kuid meil tuleb lammutada sama vanu ja tihti ilusamaidki maju mujal linnas, nende ees seistes mõtlen tihti, et kui see asuks Kalamajas või Supilinnas tahaks igaüks seal elada!
Valga keskväljaku üks autoreid oli Itaaliast, Valga-Valka avaliku ruumi projekt pärineb Hispaania büroolt. Kas see on Valga järgmine suur asi?
Kui Valga keskväljak oli osa EV100 programmist, siis Valga-Valka projektiga ehitame kolm korda suurema ala, millest umbes 2/3 on Läti poolel. Ala on kohe valmimas ja usun, et järgmisel aastal see lööb juba laineid. Projekt toob kaasa kardinaalse muutuse piirkonnas, arhitektuurne osa pärineb Katalaani büroolt Safont-Tria Arquitectos ja ala saab olema täiesti teistsuguse iseloomuga, kohe näha, et pole eestlaste või lätlaste tehtud. Üle piiriks oleva Konnaoja rajasime jalakäijate silla, kuhu tuleb külakiik Eestist Lätti ja tagasi kiikumiseks! Kahte linna ühendaval uuel jalakäijate tänaval on kummaski otsas sihtideks kirikud ja Valka poole rajatakse ka uus väike väljak. Linna poolitamise tõttu oli tegu varem äärealaga, kus kõik hooned pöörasid piirile selja, siin linn lõppes. Arhitektid suutsid sellest uue superkoha teha.
Kuidas sa hindad EV100 raames rajatud keskväljakute programmi, mille käigus on tänaseks uue platsi saanud kaheksa linna ja neid tuleb riburada juurde. Võib ju ka kuulda kriitikat, et asukohad on valed valitud ja kes neid õieti kasutab jne.
Arvan, et enamik nendest linnadest on võitnud, Valga sealhulgas. Suurepärane algatus. Alati sõltub tulemus sellest, millise asukohavaliku kohalik omavalitsus tegi. Meie jaoks oli Valgas kõige kasulikum see, et me õppisime, milline arhitektuurikonkursi protsess üldse välja näeb ja meid tõepoolest aidati. Nüüd on mul lihtsam selgitada, mida üks konkurss tähendab ja mida endaga kaasa toob. Näiteks hiljuti käisin Otepääl, kus rajati ka uus keskväljak ilma EV100 abita, ideekonkursi võitnud arhitektid vahetati pärast eelprojekti välja, mille tõttu algsed autorid ennast tööst ka lahti ütlesid. Siin kulus sama palju raha kui Valgas, aga ometi tundub mulle kõik valesti – nii materjalid kui platsi asukoht, mis on millegipärast rajatud linnavalitsuse hoone taha. EV100 programm tõigi just ekspertteadmist koha peale, kus seda varem ei olnud. Väikestes kohtades enamasti ei olda harjutud konkurssidega, kus sa ei tea täpselt, mida sa saad, kardetakse, et Tallinnast tullakse meile siia midagi tegema.
Kes peaks väikelinnas avalikku ruumi tellima? Ilmselt on see linn ise?
Jõuame tagasi linnaarhitekti rolli juurde ja Valgas on see hoopis teistsugune kui näiteks Tartus või Tallinnas, kus põhimure on arendussurvele vastu seista. Valgas on vald ise arendaja, kes peab hoolitsema avaliku ruumi eest. Hiljuti kuulasin konverentsil Ülemiste City arendajat, kes oli väga uhke rajatud ruumilise keskkonna üle, kus hakkab tööle ligi 12000 inimest – see on Valga suurune linn! Mulle tundub põhimõtteliselt vale arendada linnaruumi kasumi teenimise eesmärgil, ma ei usu, et kvaliteetse ruumiga on võimalik äri teha, avalik ruum ei tohiks kellegi huve teenida. Tallinn on sisuliselt leppinud olukorraga, et tema linnaosasid arendab keegi teine. Loomulikult pole ma objektiivne, sest alati kui ma näiteks Balti jaama ümbruses kõnnin ja sealset põnevat vanast ja uuest kokku põimunud ruumi vaatan, siis ma paratamatult mõtlen ressursile, mis seda võimaldab. Nii raha kui inimesed on ülejäänud Eesti arvelt, Kalamaja arengu teine pool on tühjad Kagu-Eesti asulad. Meie ressursid toimivad suletud süsteemina ja kui kusagile koguneb palju ressurssi, siis mujal voolab jälle tühjaks. Minu meelest tuleks seda protsessi hakata piirama, regioone võrdsustama – riik peaks tagama väga kvaliteetsed ühendused, viima oma asutusi pealinnast välja, samuti hajutama haridusvõrku. Näiteks miks peaksid kõik kolm arhitektuuriharidust andvat kõrgkooli asuma Tallinnas?
Millal Valga nii kenaks linnaks saab, et sa ise sinna koliksid?
Valga on juba kena, tulge vaatama. Kuid ma ilmselt enam kuskile ei koligi. Ehitasin endale kolm aastat tagasi Tartu lähedale metsa maja. Kui vaatan elutoa aknast aasta ringi looduse muutumist, ei oska midagi paremat enam tahta.
Kõlab nagu põlise eestlase koduideaal! Aitäh!
Küsis Triin Ojari
