Ühe linna, st Tartu jõululinna õnnestumiseks ja elluärkamiseks läks seekord tarvis tervet küla. Idee arendamisega oli seotud enam inimesi kui kunagi varem. Ikka ja ainult parimad ja abivalmimad – erinevad instantsid, osakonnad, meistrimehed, kaasamõtlejad, kes kõik leiutasid „nutikat vaheruumi“.
Kerli Irbo (Maastikuarhitektuuribüroo TajuRuum)
Kui 2017. aasta detsembris Raekoja platsile klaasist majakestega jõululinn üles pandi, olin isegi pisut pettunud, et seekord ei saagi keset linna metsavaikust ja -lõhna tunda ning kuuskede varjus kiikudes glögi juua. Siis aga püüdsid mu pilku karussell-põrssad ja põhk, mille sees oli mõnus värsket vahvlit järada ja pikutada. Kui varasematel metsa- või lodja-aastatel muutus Raekoja plats jõulude ajal justkui mingiks kaugeks ja mõnevõrra müstiliseks paigaks keset Tartu kõige käidavamat kohta, siis seekord astusin nagu kellegi tuttavasse, sooja ja hubasesse elutuppa. Olla keset suurt ja talviselt kõledat Raekoja platsi põhku täis klaasmajakeses – see muutis avaliku ja anonüümse ruumi mõnusalt koduseks ja hubaseks.
Hanna Linda Korp, ajakirja Värske Rõhk kriitikatoimetaja ja suur Tartu entusiast
Üheks suurimaks väljakutseks oli lähteülesande mittemuutuja ehk Tartu linna elutuba – suisa soolikaline peaväljak. Väga armas, aga väga suur ja pretensioonikas, eelarvevaenulik pealekauba. Ummikmõtted – kas klaas on piisavalt nunnu ja jõulune või on kõigil kiire kujunduslahenduse alast lahkumisega, meelde jääb vaid külm Raekoja platsi tuulekoridor? Kaasasime vastumõjuks põhku, puitu, loomakarusselle, piparkooke, küünlaid, tulepadasid, jõuluvanasid, tuletantsijaid ja laululapsi.
Kas lahendus püsib tervena kauem kui vaid avaõhtu? Näiteks vähemalt ülehomseni? Tõdesime, et hoolega tehtud õrnu asju tegelikult hoitakse. Ning linnaruumi saab jõulutunnet tuua ka suveniiride müügita.
Mari Peebo