119 
TAGASIKeilal on olnud keskne roll ja oma koht Harjumaa kooride laulu- ja tantsupeo eestvedamisel. Teisalt on Männipark, kus lauluväljak paikneb, oluline Keila avaliku ruumi identiteedi kandja ja tervikuks kokku siduja. Selliselt oligi projekti alguspunktiks linna soov rajada amortiseerunud laululava asemele uus ning siduda see tervikuks linnaga. Lähteülesandeks oli, et laululava saaks kasutada ka väljaspool laulupidu ja suurüritusi ning see oleks aastaringselt ja igapäevaselt atraktiivne koht. See omakorda tähendas, et tuli võtta vastu rida julgeid otsuseid (kahepoolne eri suuruses ürituste tarbeks sobilik lava, publiku ring-liikumisskeem, talvine integreeritud jääväljak lava ees), mis moonutasid lõpptulemuse selliseks nagu me teda täna näeme (ja mis ilmtingimata ei näe välja nagu stereotüüpne laululava).
Maastikuarhitektuur lähtus sellest, et erinevad vormid ja rajatised (tribüünid, riietusruumihooned, tualetid jms) sulanduvad sujuvalt maastiku sisse, peidavad ennast tihti maa alla ning ilmnevad siin-seal olulistes kohtades konkreetsete aukude ja sisselõigetena. Inimeste liikumissuunad, vaatekoridorid ja funktsioonid joonistuvad maastikku elegantsete kurviliste joonte võrgustikuna. Projekt on mõeldud liikuvale inimesele, sest just liikudes avanevad erinevad maastikuvaated ning näiliselt keskses kohas olev laululava tekitab eri rakursside alt erinevaid ruumiolukordi ja emotsioone, mida tihtipeale orkestreerib just kohaspetsiifiline haljastus.
Tekst: Karli Luik, Johan Tali
