Maja ja Sirbi artiklipeemia nominent 2020
Autorid
Silver Sternfeldt, Aksel Part, Marju Randmer-Nellis, Julia Trunova
Avaldatud
Eesti arhitektuuriajakirjas Maja, suvi/sügis 2020 (nr 101-102)
Foto
Maris Tomba

Kuidas toetada inimese heaolu ja vaimseid protsesse tõenduspõhise disainiga? Arutleme selle üle Tartu Ülikooli Delta keskuse õppe- ja teadushoone ning Tallinna Ülikooli Vita loomemaja näitel.

Sissejuhatus

1923. aastal alustati Chicago eeslinnas Hawthorne’is asuva Western Electricu tehastes teadusuuringutega, millega sooviti tõestada, et paremad valgustingimused tehases tõstavad töötajate produktiivsust. Need „valgustusuuringud“ tähistavad töökeskkonna, heaolu ja tööviljakuse teaduslike uuringute algust. Kui valgustingimusi tehases parandati, siis katsealuste tööviljakus kasvas. Sellest jäi mulje, et parematel valgustingimustel oli positiivne mõju. Samas kui tingimusi muudeti kehvemaks, tõusis tootlikkus endiselt. Uuringute lõpus jõuti järeldusele, et valgustingimused ei oma töötajate produktiivsusele mingit mõju. Kuid tulemused olid mõistatuslikud.

Eksperimendi korraldajad selgitasid produktiivsuse kasvu sellega, et katsealused olid enda jälgimisest teadlikud. Nad pingutasid rohkem, kuna kartsid vallandamist. Fenomeni, kus inimese käitumine võib eksperimendi käigus muutuda, kuna ta on selles osalemisest teadlik, hakati nimetama Hawthorne’i efektiks. Paraku on see efekt saanud aastate jooksul palju kriitikat. Uuringu andmeid uuesti analüüsides selgus, et valgusküllasem ruum siiski parandas töötajate tootlikkust. Kahjuks ei ole Hawthorne’i efekt ise leidnud empiirilist tõestust. Arvatavat efekti saab selgitada erinevate sotsiaalsete mehhanismide kaudu. Mida saame sellest õppida?

Inimese ja keskkonna vastastikmõjude mudelid on ruumiloome ekspertide jaoks kasulikud tööriistad, mis aitavad arhitektuurseid eksimusi ennetada. Oluline on vältida valenegatiivseid ja valepositiivseid järeldusi, nagu „valgus ei mõjuta produktiivsust“ või „produktiivsuse kasv tuleneb Hawthorne’i efektist“. Inimese ja keskkonna vastastikmõjud ei ole alati sirgjoonelised – üks keskkonnast tulenev stiimul ei kutsu esile ainult ühesugust reflektoorset käitumist. Sama ärritaja võib põhjustada erinevaid reaktsioone ning erinevad stiimulid võivad esile kutsuda sarnast käitumist. Käitumise taga on psühholoogilised ja füsioloogilised mehhanismid, mis lähevad üldlevinud teadmiste ja loogikaga tihti vastuollu. Nende mehhanismide tundmine aitab paremini mõista, kuidas keskkond inimest mõjutab.

Töökeskkond

Ralf Speth, Jaguar Land Roveri tegevjuht, on öelnud: „Kui te arvate, et hea disain on kallis, siis vaadake, kui kulukaks läheb halb disain.“ Arhitektuur võib kognitiivsete mehhanismide kaudu mõjutada just neid harjumusi, mis on organisatsiooni eesmärkide saavutamisel olulised. Nullindate alguses moodustasid keskmise kontorihoone ehituskulud 5% ja ülalpidamiskulud 3% kümne aasta kogukuludest. Palgad moodustasid sellest toona 82% ja on praegugi endiselt kõrgeimaks kuluallikaks. Pikemas perspektiivis on mõistlik panustada just füüsilisse keskkonda. Väikesed investeeringud tasuvad hästi ära juhul, kui võimaldavad indiviidil oma tööd teha tõhusamalt.

Töökeskkonna ning töötajate heaolu ja rahulolu vaheliste seoste uurimiseks viiakse läbi üha enam uuringuid. Organisatsioonid seisavad silmitsi väljakutsega, kuidas ohjeldada kasvavaid püsikulusid ning samal ajal pakkuda toimivaid lahendusi, mis sobiksid töötajate eelistuste ja töö iseloomuga. See paneb tööandjaid otsima võimalusi töökeskkonna kujundamiseks viisil, mis ainult ei toeta tervist, heaolu ja rahulolu, vaid tõstab ka produktiivsust. Kuigi töö olemus on aja jooksul muutunud, on inimese põhiolemus jäänud samaks. Mõistmine, kuidas keskkonnad mõjutavad mugavust, rahulolu, sooritust ja tervist, tuleb privaatsuse, tähelepanu, stressi, emotsioonide ja kognitsiooni uuringutest.8 Kontorite projekteerimisel eeldab töötajate vajadustega arvestamine lahendusi nii koos kui ka üksi töötamiseks.7

Sarnaselt töökeskkonnaga võib mõni keskkonnaomadus aidata üliõpilastel keskenduda ja teine  hoopis keskendumist häirida. Õppimiseks vajalikud kognitiivsed protsessid, nagu tähelepanu ja selle hajumine või vaimne kurnatus ja taastumine ning emotsionaalsed reaktsioonid ja motivatsioon, on füüsilise keskkonnaga kindlal viisil seotud. Tähelepanu pikaajaline hoidmine võib põhjustada kognitiivset väsimust, õppimisvõime langust ning tekitada vajaduse vaimse taastumise järele. Keskkonnaga saab ka toetada taastumist ning mõjutada loengutest osavõttu ja õpimotivatsiooni.

Teadmus- ja õppetöö funktsiooniga ülikoolihoonetes on privaatne ja avalik ruum enamasti läbi põimunud. Kõigi individuaalseid eelistusi on raske silmas pidada, aga inimestele ruumi luues on võimalik arvesse võtta psüühika üldisi tööpõhimõtteid. Tartu Ülikooli Delta keskuse õppe- ja teadushoone ning Tallinna Ülikooli Vita loomemaja näitel on vaatluse alla võetud privaatsus, kontrollitunne, auditoorsed ja visuaalsed stiimulid, füsioloogia, stress, tähelepanu, kognitsioon ja vaimne taastumine.

Delta keskus koosneb õppe- ja teadushoonest ning ettevõtlusmajast. Õppe- ja teadushoones asuvad arvutiteaduse instituut, matemaatika ja statistika instituut, majandusteaduskond, osa tehnoloogiainstituudist ning tugiüksusena ettevõtluse- ja innovatsioonikeskus. Majas on erineva suurusega auditooriumid, laborid, tudengite õppe- ja puhkealad, raamatukogu ning töötajate kabinetid ja puhkealad. Hoone on mõeldud umbes 400 töötajale ja enam kui 2500 üliõpilasele. Rohked ühisalad on mõeldud üliõpilaste, teadlaste ja õppejõudude koostöö soodustamiseks. Ettevõtlusmajas rendivad pinda erinevad finants-, teadus- ja innovatsiooniettevõtted.

Vita loomemaja on ehitatud vana Ursa hoone asemele. Hoones tegutsevad kaks instituuti ja mitu üliõpilasorganisatsiooni: Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituut (BFM), loodus- ja terviseteaduste instituut (LTI) ning erinevad spordikollektiivid. Hoones on tantsusaalid, black box, muusikaklassid, helistuudio, kunstistuudiod, IKUMUMU stuudio, pealtvaatajate tribüüniga spordisaal ning jõusaal.

Avatud ja suletud planeeringuga tööruum

Koostöö ja suhtluse suurendamiseks on viimastel aastakümnetel muutunud populaarseks avatud ruumilahendused. Veendumus, et tõkete vähendamine soodustab kommunikatsiooni, koostööd ja loovust, on laialt levinud.8 Kuid avatud planeeringuga kaasnevate probleemide kohta on hulgaliselt teaduslikke tõendeid. Erinevad uuringud näitavad, et suletud planeeringuga kontorid edestavad avatud kontoreid nii tervisenäitajate ja haiguspäevade, töörahulolu ja töösoorituse kui ka sotsiaalsete suhete osas.10,11 2018. aasta uuringus leiti, et avatud planeeringuga arhitektuuribüroos kannatasid enim just arhitektid ja disainerid.10 Privaatsus ja kommunikatsioon mängivad teadmustöö keskkonnas väga olulist rolli. Rohkemad suhtlusvõimalused kipuvad privaatsust vähendama.8 Selle kohta, et suuremast privaatsusest tulenevad eelised kaaluvad piiratud suhtlusvõimalustest tulenevad miinused üles, on veenvaid tõendeid. 1980ndatest alates on laiaulatuslikest BOSTI Associates uuringutest teada, et keeleline, visuaalne ja auditoorne privaatsus on töötajate jaoks ühed olulisemad sisearhitektuursed tegurid.

Miks on privaatsus oluline?

Meie organism  kohaneb  keskkonnamuutustega iga kord, kui meeltesse jõuab uus ärritaja. Millelegi keskendumiseks tuleb aga samal ajal teisi stiimuleid pidurdada. See koormab aju. Pidurdus on suunatud tähelepanu, näiteks töötamise või õppimise, keskne protsess. Ülestimulatsiooni korral näeb aju vaeva, et käesoleva ülesandega mitte seotud stiimuleid alla suruda. Kuid pidurdusega seotud neuronid väsivad ruttu. Sellest tulenevalt kannatab ka meievõime tähele panna ja mitte lasta ennast segada. Me kaotame oma keskendumisvõime. Tõhusaks töötamiseks ja õppimiseks vajame siiski rahu ja vaikust.

/…/