Projekti eesmärk oli taastada ning terviklahendusena välja arendada kunagine populaarne Kloogaranna ujumis- ja puhkeala. Projektlahendus hõlmas 115 m pikkust rannalõiku pindalaga 13,84 ha.
Rannaala maastik ja selle looduslik mitmekesisus lõid vajalikud eeldused kohaspetsiifilise arhitektuurse lahenduse loomiseks. Kujunduse keskne kontseptsioon oli pikendada randa viivaid teid mereni ning luua rannapromenaadide võrgustik. Rannapromenaadi, Merepromenaadi ja Liivapromenaadi asukohad järgisid rannakülastajate aastatega sissetallatud radu. Luidete vahel tuulevaiksemas piirkonnas seob promenaade ühendustee. Laudteede võrgustiku kogupikkus on 750 meetrit. Rannaala jaotati funktsionaalseteks tsoonideks ehk siis laudteede ja promenaadide ümber loodi külastajale huvitavad ja vaheldusrikkad tegevusalad – spordiplatsid, laste mänguväljakud, istumisalad ja grillimiskohad.
Arhitektuurse lahenduse keskne idee oli võimalikult vähene sekkumine keskkonda, kohapõhine lähenemine ja minimaalne materjalikasutus – looduslik ja lihtne puitlaudis. Siksakiline „murtud” teede- ja laudisestruktuur oli taotluslik ja kogu rannaala siduv. Sama põhimotiiv jätkub ka riietuskabiinidel ja infoviitadel ning tagab kogu lahenduse terviklikkuse.
Projekteeritud väikevormidel ja rajatistel kasutati mahedaid, mitte liiga silmatorkavaid, aga samas informatiivseid värvitoone. Immutatud puidust laudteed, terrassid, integreeritud istmed, toolimoodulid, riietuskabiini seinad, silla piirded ning varjualused muutuvad ajapikku kulunud hallikat tooni, mis sobitub ideaalselt looduslikku keskkonda.
Rannaala maastiku eripärast tulenevalt lisati terrasside ja integreeritud mööbliga istumisalad, mis lähtuvad promenaadi kasutusintensiivsusest, reljeefist, päikesest ja tuulesuunast. Integreeritud istumisalad on kujundatud puhkealaks, mis ühtlasi kaitseb ka looduslikke liivaluiteid, mis omakorda loob head eeldused rannaala loodusliku taimestiku säilimiseks.
Kloogaranna looduslik luitestik, mererand ning projekteeritud väliruumi erilahendused koos loovad mõnusa puhkeala.
Tekst: Liina Link