Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia nominent 2017
Asukoht
Eesti Rahva Muuseum, Muuseumi tee 2, Tartu
Juhtkuraator
Kristel Rattus (Eesti Rahva Muuseum)
Kontseptsioon
David Crawley, Christine Gräfenhain, Markus Kaasik, Raul Kalvo, Andres Kurg, Andres Ojari, Sander Paas, Marko Raat, Ilmar Valdur, Linnar Viik
Arhitektuur
Toomas Adrikorn, Gert Guriev, Markus Kaasik, Raul Kalvo, Kaarle Kannelmäe, Riin Kersalu, Kerstin Kivila, Karin Harkmaa, Taavi Lõoke, Andres Ojari, Juhan Rohtla, Siim Tiisvelt, Ilmar Valdur, Pirko Võmma (3+1 Arhitektid)
Valgusarhitektuur
Christine Gräfenhain
Fotod
Tõnu Tunnel, 3+1 arhitektid

  24

Küsimustele vastasid Kristel Rattus (KR) ja Siim Tiisvelt (ST).

Millisest algideest, intriigist põrkus püsinäituse „Kohtumised“ loomine?

KR: Eesmärk oli näidata Eesti argikultuuri, mis on sotsio-kultuurilisest vaatepunktist üpris mitmekesine. Argikultuur ei tähenda seejuures mitte triviaalset olmet, vaid suurte (maailma)ajalooliste protsesside taustal aeglaselt ja järjepidevalt kulgevat inimeste igapäevaelu nii lähemas kui ka kaugemas minevikus. Asjad ja nähtused ei ole tähtsad omaette uurimisobjektina, vaid kui kindlate majanduslike ja sotsiaalsete suhete näitajad ning individuaalsete maailmakäsitluste, kujutluste ja kogemuste väljendajad.

Tahtsime esile tuua nimelt üksikisiku tasandi – inimeste subjektiivsed kogemused ja neile omistatud tähendused, inimeste ees seisnud valikute ja asjaolude hargnemised ja põimumised. Kui uurida üksikisikute vaatepunkte suurema traditsiooni ja konteksti taustal, siis saab luua üldistusjõulise kultuuriloo ülevaate.

Kuraatoritena ei soovinud me võtta näitusel autoriteedi positsiooni. Soovisime saavutada olukorra, kus muuseum ei jutustaks üksnes oma lugusid, vaid kuulaks ka külastajate omi ning teeks need kättesaadavaks järgmistele külastajatele.

Milline oli näituse kujunduse arhitektuurne lähtepunkt?

ST: Püsiekspositsiooni jaoks mõeldud ruum on nagu vaheruum – üks selleks otstarbeks eraldatud ala ERMi hoones, mis ei tõuse oma ruumiliselt olekult ülejäänust esile. See oli suur väljakutse näituseruumi organiseerimisel. Kuidas kujundada näitust kui jutustust, millel ei saa olla konkreetset algust ega lõppu või kindlat teekonda, mida mööda külastajat juhatada? Meie eesmärk ei olnud hoone arhitektide loodud ruumi ümber disainida, et luua enda ideedele mugavamat keskkonda, vaid me säilitasime selle suure avatud ruumi ja väiksemate suletud ruumide dialoogi.

Küll aga pidasime näituse kogemise pingestamiseks ühest küljest vajalikuks tõsta teatud kohtades esile olemasolevaid ruumilisi kvaliteete ja teisalt ruumi tihendada. Näiteks rõhutab ajaraja seina kattev lainetav pind kogu hoone arhitektuurset peateemat ehk kõrge ruumi muutumist madalaks, samal ajal ruumiliselt liigendades ajaraja peatükke. Teise suure teemana pakkus meile huvi ajaraja lineaarse avatud ruumi suhestumine näituse ülejäänud osadega. Iga avatud näitusealast eraldatud saal sai omanäolise kujunduse lähtuvalt seal esitletavast teemast.

Neli saalide vahele jäävat käiku, mis eraldavad ajarada ülejäänud näituse osadest, on igaüks eraldiseisev teemanäitus, mis lubavad tuua süvendatud kogemise kaudu neid teemasid külastajale lähemale. Need käigud on kohad, mida inimene peab kindlasti läbima, see aitab häälestuda meeleliselt ümber järgmisteks teemanäitusteks. 

Nii käigunäitustes kui ka teistes püsiekspositsiooni osades püüdsime aeg-ajalt rikastada külastaja kogemust suurejooneliselt kõrge, rusuvalt madala, rõhuvalt kitsa või hubaselt väikse ruumi abil. Kõik need ruumilised ideed said tõuke hoone arhitektuurist.

Mis teid selle projekti juures kõige rohkem proovile pani?

KR: Argikultuuri esemed ei ole alati iseenesest kõnekad. Tihti pole nad eriti atraktiivsedki. Nende arusaadavaks ja sümpaatseks mängimine, tavalistele asjadele nende kasutajate poolt antud tähenduste väljatoomine võis vahel olla keeruline.

Proovile pani ka väikeste üksiklugude lavastamine terviklikuks ülevaateks. Kõik näitusel esitatu muutub automaatselt informatiivseks: näituse visuaalsed, kuuldelised, ruumilised ja muid tajusid haaravad detailid toimivad subtiilsete infokandjatena. Ekspositsiooni visuaalne vorm on kui omamoodi hübriidkeel, mis segab omavahel esemed, tekstid ja multimeedia. Kasutatud kujundusvõtted võivad lisada eksponaatidele uusi, vahel ka soovimatuid või isegi eksitavaid tähenduskihte.

ST: Etnograafiamuuseumi ekspositsiooni disainimine on iseäranis suur proovikivi. Kujunduse tööprotsessi käigus tekkis tihtipeale küsimus, kus lõpeb meie kui arhitektide pädevus ja algab kuraatori mängumaa. Ruumilise ja ideelise maailma vahel tasakaalu leidmine oli kui pidev köielkõnd.

Omajagu keeruliseks tegi meie töö väga paljude eri osapooltega suhtlemise ning tohutul hulgal detailidega arvestamise vajadus. Püsinäitusel on väljas tuhandeid eksponaate. Nende kõigiga tuli lähemalt tutvuda ja välja töötada eksponeerimise kontseptsioon, mis toetaks nende kaudu räägitavat lugu, ning lõpuks pidi arvestama ka iga eseme konserveerimistingimusi.

Mis pakkus selle projekti juures suurimat rahulolu?

KR: Esmalt pakkus rahulolu see, kui erinevatest üksikosadest loodud kogumid hakkasidki tervikuna tööle. Näiteks aitasid üksikteemade selgituseks loodud filmid ja multimeedia tõepoolest eksponaadi tähendust selgitada ja erinevaid inimkogemusi esile tuua.

Praegu aga toob enim rõõmu see, kui külastajad avastavad näitusel, et see on tuumakam, kui nad esmapilgul oleksid oodanud. „Kohtumised“ ei ole külastajale kerge näitus. See ei avane kiirel läbimarsil – mõistmine eeldab süvenemist, tekstide lugemist, kannatlikkust vaadata filme ja uurida puutelaudu. Kui aga kuuleme külastajatelt, et nad on saanud näituselt mõttetoitu ning kavatsevad tulla tagasi, et asju rohkem ja pikemalt uurida, tundub näitus meile kordaläinuna.

Küsis Karen Jagodin

Eesti arhitektuuripreemiad 2017