17 
TAGASIVäidetavalt on fossiilkütused teinud maailma paremaks paigaks, võimaldades mugavust, sanitaarsust ja stabiilsust, mis on omakorda muutnud paljude inimeste igapäevaelu. Siseruumid on nüüd valgemad, soojemad ja elamiskõlblikumad isegi kõige karmimas põhjamaises kliimas.
Küte ja jahutus moodustavad poole Euroopa Liidu energiatarbest, kusjuures 75% sellest energiast saadakse fossiilkütustest ning nagu me teame, pärineb 40% ülemaailmsest kasvuhoonegaaside heitest just hoonetest.1 Selleks et toimuks kultuuriline nihe sellise materjali- ja energiakasutuse poole, mis võtaks arvesse planeedi taluvuspiire, tuleb ümber hinnata aluseeldused selle kohta, kuidas hooned ümbritseva maailmaga suhestuvad.
Klaassein ehk Le Corbusier’ kujutluses pan de verre võib olla üks modernistliku arhitektuuri peamisi tunnuseid, pakkudes visuaalset läbipaistvust ning hägustades sise- ja välisruumi vahelist piiri. Fossiilkütused on pakkunud vuajeristlikku vaadet looduslikele protsessidele, võimaldades privileegi vaadelda välismaailma justkui lähedalt ja sellesse haaratult, kuid samas hoida sellest distantsi. Loomulikke temperatuuri, niiskuse ja mikroobioomi kõikumisi tuli hoida väljas, läbirääkimised nendega olid keelatud, pigem tuli need kütust ahmivate kliima- ja kütteseadmete ning suletud välispiirete abil neutraliseerida. See ideaal on olnud nii ahvatlev ja püsiv, et isegi nüüd, kus inimesed püüavad luua oma planeedi taluvuspiiridega arvestavaid elupaiku, on raske tajuda, kuidas lähimineviku kütuseküllus on põlistanud küsitavaid eeldusi, mida sellisele arhitektuurile seame.
/…/
1 Euroopa Komisjon, „Communication from the Commission to the European Parliament, the Council, the European Economic and Social Committee, and the Committee of the Regions: An EU Strategy on Heating and Cooling“ (2016).
