16 
TAGASITerritooriumist lähtuv projekteerimine väärtustab ressursside ammutamise asemel seotust. Bioregionaalse projekteerimise teemal arutavad Clara Kernreuter Atelier LUMAst ja Maria Helena Luiga kuidas.worksist.
Projekteerimise ja territooriumi vahelise sideme taastamine
Arles’is on meil riisipõllud, karjamaad, Aleppo männid, lubjakivi ja punane liivakivi. Miks on siis meie elamupiirkonnad ehitatud tuhaplokkidest, PVC-st, kipsplaadist ja kivivillast? Küsimus võib tunduda naiivne, kuid illustreerib kõnekalt paradoksi, kuhu oleme jõudnud. See paljastab lõhe territooriumide ja nende arendajate vahel. See viitab mälu- ja teadmiste kaotusele, mille on põhjustanud materjalide, tehnikate ja töövõtete üleilmne standardiseerimine. See toob esile fakti, et me ei oska enam territooriume „asustada“. Oleme lääne ühiskonnas ehitamise kui tegevuse ühtlustanud, kaotades eriomased ehitusvõtted, materjalid, tekstuurid ja arhitektuurse identiteedi, mis kunagi ehituskunsti vastava territooriumiga sidusid. Kui soovime ehituskultuuri ja territooriumi uuesti kooskõlla viia, ei saa me lasta projekteerimisel ega arhitektuuril lihtsalt tehnoloogilise progressi või globaalsete trendide trajektoore pidi areneda. Meil tuleb projekteerimine uuesti kontekstualiseerida ja mõista, mida see eeldab: nimelt loobumist ülemaailmsest ekstraktivistlikust mudelist, mis pärineb massilisest industrialiseerimisest ja produktivistlikust kolonialismist, mis elab edasi neoliberaalse globaliseerumise kujul. Nüüd, kui territooriumide elatavus on põletavam küsimus kui kunagi varem, on „bioregionaalse projekteerimise“ mõistel uus tähtsus.
/…/
