Oleme uue algklasside tiiva valmimise üle väga uhked! Oleme saanud algklasside õpilastele tänapäevastele tingimustele vastavad ruumid, mis toetavad õpilasi nende arengus. Uued ruumid toetavad igakülgselt õppimist, uudishimu arengut, mängulusti ja mida kõike veel. See on üks väga õnnelik maja, rõõmsate õpilaste ja tegusate õpetajatega!
Kristi Tarik, koolijuht
Kuusalu keskkooli algklasside tiib on ühe suure kooli väike osa, mis toimib eraldiseisva tervikuna. Arhitektide ees oli väljakutse, kuidas uuendada õppehoonet järk-järgult nii, et see oleks igal ajahetkel kasutatav, sest ka ehituse ajal pidi kool kogu aeg töötama. Aga nagu varasem koolihoone loodi neljas-viies järgus, on ka algklasside osa alles esimene etapp kogu hoonekompleksi rekonstrueerimisest.
Kooli ruumilahenduses on tugevalt arvestatud tänapäevaste õppemeetoditega, mis püüavad aktiveerida õpilaste vahelist suhtlust. Nagu kodud ja tööpaigad, muutuvad ka kooliruumid järjest avatumaks ja kasutusvõimalustelt paindlikumaks – enam pole vaja teha monofunktsionaalseid ruume. Trepistikuga ühisala on viimastel aastatel kujunenud õppehoonete keskseks elemendiks, kuna seda saab väga mitmeti kasutada, andes võimaluse ruumi kiiresti vajadust mööda kohandada. Koolil on alles ka eraldi aula, kuid selle funktsioon on teisenenud – ennekõike korraldatakse seal lava nõudvat huvitegevust, nagu rahvatantsu ja koorilaulu; samuti on ruum kasutusel auditooriumina, kus teha tunde mitme klassiga. Koolihoonet kasutatakse õhtusel ajal huvitegevuseks ja see lisab hoonele väärtuse kogukonnakeskusena.
Maja ümbritseb pea täies ulatuses terrass, tekitades väliruumi õuesõppeklassi ala. Kui seni on otsene ühendus sise- ja välisruumi vahel olnud omane pigem lasteaedadele, on siin võimalus klassiruumist õue astuda antud ka koolilastele.
Fassaad on justkui tume puukoor, mis kaitseb välikeskkonna eest, siseruum on hele ja helge puu südamik, koos loovad need ühtse terviku. Hoone välisarhitektuurile omane kolmnurgamotiiv kandub edasi ka siseruumi. Sisearhitektuur on omakorda tihedalt seotud keskkonnagraafikaga, mis kujunes muu projekteerimisprotsessiga samal ajal. Algselt akustiliste paneelide perforeeringust välja kasvanud täpiidee – täpp, kes läheb rändama – kandus sujuvalt üle ka seintele ja põrandatele, luues sel moel mitmesuguseid mängu- ja tegevusalasid. Sisearhitektide eesmärk oli luua keskkond, kus poleks kõik ette kirjutatud, et lastel oleks ise võimalik mõelda, kuidas ruumi kasutada.
Lõpuks on kool nende parameetrite nägu, mis on algul ette antud: tellija soovid, kohalik kultuur, keskkond, omavaheline suhtlusnarratiiv. Selle kooli puhul toovad sisearhitektid positiivsena välja, et kuigi tellijaks oli vald, töötas kool ise aktiivselt ning avatult kaasa. Pidev koostöö oli ka ehitajaga, kuna ehitamine ja projekteerimine käisid paralleelselt. Nõnda muutus ehitajagi justkui arhitektuuri tellijaks, kellega tuli pidada läbirääkimisi. Lõppkokkuvõttes tagas see aga, et hilisemaid kärpeid ja asendusi oli vähem – põhiküsimuseks kujuneski, kuidas lihtsat asja hästi teha.
1258 
TAGASI
