Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia nominent 2017
Kunstiinstallatsioon Tallinnas Laagna teel Pallasti sillalt kulgeval trammitrepil
2016.a. kevadest sügiseni
Autorid
Andrea Tamm, Ann Press (Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakond)
Meeskond
Vabatahtlikud Tallinna elanikud
Juhendajad
Hannes Praks, Eik Hermann, Karli Luik
Fotod
Tõnu Tunnel, Markus Tamm

  22

Küsimustele vastasid Ann Press (AP) ja Andrea Tamm (AT).

Millisest algideest, intriigist põrkus „LasnaVILJAmäe“ loomine?

AP: Laagna tee – rahvakeeli Lasnamäe kanal – on üks Tallinna linnaruumi silmapaistvamaid sovetiajastu lõpu ehitusloomingu näiteid, mis loodi tohutu visiooni ja ressursiga, kuid mis riigikorra muutumise järel lõpliku teostuseni ei jõudnudki. Sellest futuristliku idee sünnitisest on alles hall kiirtee, mida ilmestab ainult massiivne paekallas. Laagna teele planeeritud haljastus jäi omal ajal teostamata ja seoses sellega on teeäärne kummituslikult kõle. Eriti kummalise, lausa tontlikuna mõjuvad kanali kesksele alale viivad kasutuseta ja lagunevad betoontrepid, mis rajati sinna kunagi lasnamäelasi teenindava kiirtrammi lootuses. Meie eesmärk oli pöörata „LasnaVILJAmäe“ projektiga linnainimeste tähelepanu kasutuseta linnaruumile ning näidata, et ka laguneval ja unustusehõlma vajunud piirkonnal on oma linnakeskkonda ilmestav potentsiaal. Ühtlasi lootsime anda projektiga tõuke kohalikule kogukonnale edaspidisteks kodanikualgatusteks.

AT: Põhjus, miks hakkasime üleüldse keskenduma lõpetamata Lasnamäele, on EKA sisearhitektuuri osakonna magistristuudio ülesanne. See nägi ette ühe Tallinna linnaruumi probleemiga dialoogi astumise mingisuguse ruumilise sekkumise kaudu. Selle aine kukkusime alguses läbi, sest kooliaasta lõpuks ei suutnud me oma ulmelist ideed teostada, kuid suve hakul hakkas projekt elama täiesti oma elu.

Intriig, millele me üritasime tähelepanu pöörata, on see, et Lasnamäe pole alates selle ehitamisaastatest peaaegu üldse muutunud. Lasnamäe ootab ikka veel trammi, mida pole tulnud juba 40 aastat. Isegi siis, kui me trepipõldu rajasime, küsisid möödujad, kas meie aktsioon on märk sellest, et trammiteed ei tulegi. Teised möödujad olid aga õnnelikud, et lõpuks külvatakse kanalisse „uut elu“. Kõik just kui ootavad, et midagi muutuks, aga meie tahtsime oma kunstiinstallatsiooniga näidata, et kodukandi arengusse võib omal moel panustada igaüks.

Kuidas aitavad ajutised ruumiinstallatsioonid mõtestada ruumilist keskkonda meie ümber ja milline mõju võiks neil olla kohalikule kogukonnale?

AP: Ajutised ruumiinstallatsioonid aitavad pöörata tähelepanu piirkondadele, mis seda ühel või teisel moel vajaksid. Tihti on need ruumilised keskkonnad, mis muul juhul jääksid inimeste igapäevasest huviorbiidist välja. Ruumiinstallatsioonide mõju kohalikule kogukonnale on installatsiooni tüübist ja eesmärgist sõltuvalt väga erinev. „LasnaVILJAmäe“ projekti idee oli ennekõike pöörata linnaelanike tähelepanu trööstitule ja lõpetamata jäänud piirkonnale ning pakkuda vaheprojektina keskkonnas leevendust. Sel aastal järgnes Laagna tee sõiduridade vahelisel alal omamoodi „LasnaVILJAmäe“ jätkuprojekt, kui piirkonda rajati linnavalitsuse eestvedamisel ja Tallinna koolide õpilaste kaasabil lillepeenrad. See on hea näide sellest, kuidas varem tähelepanuta jäänud linnaruum on leidnud uue hingamise jätkuprojektide kujul.

AT: Meiega võttis ühendust ka üks lasnamäelane, kes soovis Lasnamäele rajada kogukonnaaedade võrgustiku. On vaid rõõm, et viljapõld inspireerib järgmisi kodanikualgatusi.

Mis teid selle projekti juures kõige rohkem proovile pani?

AP: Selle projekti puhul tundus esialgu suurim proovikivi oma ideega inimesteni jõudmine ehk teadmatus, kuidas nad kunstiprojekti vastu võtavad ja selle ideega kaasa lähevad. Kuid meie suureks üllatuseks olid tallinlased väga avatud meelega ning suhtusid sedalaadi installatsiooni teostamisse äärmiselt positiivselt ja toetavalt.

AT: Ka põllu rajamine iseenesest oli paras katsumus alates karkassi ehitamisest erosiooni vältimiseks kuni trepile ämber ämbri haaval kolme tonni mulda vedamisest. Õnneks olid meil nii ehitusel, külvi- kui ka lõikuspeol abis sõbrad ja vabatahtlikud, ilma kelleta me seda projekti ideest teostuseni viia ei oleks suutnud.

Mis pakkus selle projekti juures suurimat rahulolu?

AP: Usun, et igale kunstnikule pakub suurimat rahulolu see, kui publik võtab tema teose vastu vaimustuse ja poolehoiuga. „LasnaVILJAmäe“ projekti puhul pakkuski meile suurimat rahulolu teadmine, et linnaelanikud ootasid ja toetasid sedalaadi projekti.

AT: Selle projekti puhul oli eriline see, et me ei ehitanud installatsiooni valmis, vaid see arenes läbi terve suve. Oli rõõm jälgida vilja tärkamist, kasvamist ja kolletumist, pidada Laagna teel külvi- ja lõikuspidu ning sama tagasisidet andsid meile tallinlased. Loomulikult lisandub siia fakt, et projekt oli niivõrd viljakas ning seda on märgatud ja auhinnatud isegi välismaa väljaannetes.

 

Küsis Karen Jagodin

Eesti arhitektuuripreemiad 2017