590 
TAGASIHoolikalt paika seatud funktsioonide vahel peab linnas olema ruumi, mis pole otseselt millekski mõeldud. See on aja venitamise ülivõrre.
Parema ilmaga tahaksin toast välja. Kevad vindus ja nüüd tundub tööl ja kodus istudes, et jään kindlasti millestki ilma – teistel on kusagil väga hea olla, nad ajavad juttu, naeravad, saavad pruuniks, momentidest sünnivad ühised lood, mida hiljem koos pikaks ajaks taaslooma jäädakse, aga mina olen kõigest kõrvale jäänud. Kas ja kui palju sõltub hea õuesolek ümbritsevast sotsiaalsfäärist ning kui suur osa on ruumi kvaliteedil? Mis see kvaliteet on, kui igaüks otsib oma? Kas on universaalset kvaliteeti?
Õuesoleku õnnestumiseks peab majadevahelises ruumis olema parajalt intriigi. Üks linnaruumi ehituskivi peale (hoone)mahtude ja nendevahelise protsessivoo on vahekohad ja poorid: ehituskivide puudumine ja logisemine. Selliselt annab linna nagu anumat täita sisu ja mõttega, mis on võimatu, kui kõik on kohe tihke. Keskkond on meeldiv, kui see vastab ootustele, mängib kaasa. Muutub, sütitab, teinekord osutab vastupanu. Heas ruumis on tagatud tingimused eneseteostuseks, aktiivseks eluviisiks, sotsiaalseteks kontaktideks. Kvaliteet ongi see, kui keskkond on tegevusruumina läbi mõeldud, aga samal ajal ka juhuste, üllatuste ja võimaluste tekkimise tõenäosuse poolest rikas. Selleks peab kõige muu vahel mitte millegi konkreetse, vaid mitte millegi tegemiseks mõeldud õhuauke olema.
Kiirendus, näiteks isiklike ambitsioonide täitumine ja majanduskasvu võimalikkus, ja aeglustus, näiteks kohad vait olemiseks, venimiseks ja eksimiseks, vajavad linnas õiget tasakaalu. Aeglustus ei ole kindlasti kiirenduse vastand, see ei ole pidur, vaid sidur, mis on nagu hingetõmme enne uut käiku. Ilma selleta lendaks kõik laiali. Väike paus või üks korralik molutamine on täiuslikus edus vältimatud. Mida selleks linnaruumilt nõuda tuleb?
Pietà
Esmalt peab olema võimalik olla linnaga väga lähedases ja vahetus kontaktis: panna sellele käed ja jalad külge. Kõndida, pikutada, katsuda; autoga mööda sõitmisest ei piisa. Selliselt on tempo aeglane ja kõike on võimalik kuulda, näha, hinnata. Selliselt on inimene linnaga nahk naha vastu aus ja lähisuhe testib, kas sobite või mitte.
Jalgsi käimine on üks selle näide: see eeldab mingil määral alandlikkust (mitte alandust!) ja askeetlikkust, vist ka natuke põhimõttekindlust, mis tuleb loomulikult, kui ruumiga on kõik korras. Transpordivahendita (ka näiteks vihmavarjuta) õues liikumine on keskkonna vastu kena lugupidav žest, aga ruum peab olema selleks valmis. „Sõitke vähem autoga!“ on kehtetu soovitus, kui jalgsi ei jõua kuskile, kui see on võimatu ja vastik.
Aeglasel käigul liikumine eeldab läbimõeldud linnaskeemi, kus funktsioonid on lähestikku ja segiläbi, aga oma õigetel kohtadel. Kus ruumi raiskavad suured ühikud on linna servas ja pisikesed igapäevased keskel kompaktselt koos ning elamine igal pool nende vahel. Kus jalgsikäigul on eeldused ja eelised: tänavad ja neid välja joonistavad hooned on parajate mõõtmetega, kõigi liikumisviiside kiirus lubab käia, nina maas või taevas, ning keskkonna liigendus ja mööbel annavad kokku täpselt sellise tegevuspaiga, nagu parasjagu tarvis on. Ruum on korraldatud selliselt, et see peab minust lugu ja mina temast.
Tarretis
Aeglasest liikumistempost järgmine ajapikenduse tase on kõrvaleastumine ja seisatamine. Selleks on voolavasse ruumi vaja võpatusi, kus saab peatuda ja ühe olukorra teiseks venitada. Paigal olla saab nii eesmärgiga – kedagi või midagi oodates, millegagi tutvudes, suitsu tehes, maal puhates –, kui ka eesmärgita, aga selle sihita oleku peale on raske tulla ja seetõttu sünnib seda harva. Kuna selle võiks siiski aeg-ajalt ette võtta, on hea, kui keskkond pakub sundimatult ja nagu muu seas väikesi vihjeid (pink, välikohvik) või lotendab-narmendab pisut (tühi krunt, ehitusest laokile jäänud materjalikuhi, torupiire tobedas kohas). Ringiliikuja ülesandeks on signaal üles korjata ja korraks kinni pidada.
Kõrvale astumise võimalus leitakse igal juhul üles, selle järele on kogu aeg nõudlust. Muuseumis-, teatris- ja suvilaskäiku, reisimist või kodulinna kaugemates kantides uitamist ei võeta ette kasu pärast. Vastupidi, selle ajaga saaks korda saata midagi kasulikku: koristada, sporti teha, poolik töö lõpetada või teha midagi oma tavalisest tööst pisut põhjalikumalt või paremini. Ei, seda normaalsust asutakse hoopis lõhkuma ja seda peab saama teha.
Peale ruumiliste eelduste võiksid heade kõrvalepõigete huvides olla täidetud ka muud tingimused. Hea ajaveetmine võiks aset leida mitte kella- ja aastaaegade kiuste, vaid nende toel. Kui praegu saab nagu muuseas õues olla, kui just väga kõvasti ei saja, siis kohutav ilm või öö kitsendavad võimalusi. Ruumi saab küll mõnevõrra parandada, näiteks pakkuda vihmavarju ja valgustada, aga õuehooaja pikendamiseks peab ruum olema eriliselt võluv. Sündmus, mille keskele kogemata satutakse, uus söögikoht või see vana urgas, kus alati midagi juhtub, on eeldused, mis veenavad mitte ainult vabal päeval jalutuskäiku ette võtma, vaid panevad iga kell viletsad olud unustama. Mida kirevam on ümbritsevate olude variatsioon, seda parem – mida suurem linn, seda lihtsam. 24/7 tänavakultuur on Eestis veel põlvepikkune, aga edeneb iga päevaga. See niisama jõlkumine ei ole ruineeriv, vaid aitab ennast ja ümbritsevat paremini märgata, mõista ja mõtestada.
/…/
