Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia nominent 2017
Toimumise aeg ja koht
17.06.-25.09.2016 Eesti Arhitektuurimuuseumis
Kuraator
Kalle Komissarov
Näituse kujundus
Edina Dufala-Pärn
Graafiline kujundus
Kristjan Mändmaa, Moonika Maidre
Fotod
Reio Avaste, Stanislav Stepaško

  190

Küsimustele vastas Kalle Komissarov.

Millisest algideest, intriigist põrkus näituse loomine?

Olen teise põlve arhitekt ja näinud kõrvalt kolossaalset muutust arhitekti praktikas. Arhitektuurne projekteerimine on paari põlvkonna jooksul teinud läbi muutuse nii töö viisis, vahendites ja projekteerimises kui ka protsessis, ehitusmaterjalides, arhitektuurses mõtteviisis … absoluutselt kõiges. Need, kes arhitekte kõrvalt vaatavad, ei mõista võib-olla selle muutuse magnituuti. Nii võtsingi teadlikult riski teha näitus arhitekti vaatepunktist, seestpoolt vaadates – kuidas maailma luuakse, mitte sellest, millisena ta paistab.

Omamoodi oli näituse tõukeks ka hommage kadunud käelise töö ajastule. Kuid kuna ma pean ajalugu ennekõike instrumentaalseks, siis polnud mul plaanis komistada nostalgiasse. Kui ajaloost on midagi õppida või laenata, siis tuleb seda ka teha. Ruumiline mõtlemine ja selle väljendamise oskus on jätkuvalt kõige võimsamad vahendid arhitekti arsenalis, ükskõik mis vahenditega seda tehakse. Tänapäevane arvutitega projekteerimine ei ole kaugeltki lahendus kõigile arhitekti eriala probleemidele, selles mõttes puudub mul igasugune aukartus tehnika suhtes. Pliiats võib päästa päeva ehitusel ka aastal 2017.

Milline oli näituse kujunduse ruumiline lähtepunkt?

Mul on ehitatud keskkonna suhtes varjamatu aukartus ning olles arhitektina treeninud oma meeli ruumi suhtes tundlikuks, oli ainus võimalik lahendus arvestada Soolalao suure saali arhitektuuri. Üliaktiivne punane metallsõrestik on selle ruumi peategelane ja selle mõju on raske eirata ükskõik millises saali nurgas. Minu kontrollida jäi horisontaalne mõõde. Tahtsin säilitada ülevaatlikkuse saalist ja pikad vaated ruumis. Näitusesaal muutus suvekuudeks improviseeritud arhitektuuribürooks: kõike võis katsuda, kõigega võis ruumi luua. Nii nagu pliiatsid ja joonestuslauad on ju tegelikult vahendid ruumi loomisel, nii on seda ka arhitektuuribüroo. Saali kujundus improviseeris suurimat vahendit, mida arhitektid kasutavad – bürood.

Mis teid selle projekti juures kõige rohkem proovile pani?

Kuraatori rollis õnnestus mul olla elus esimest korda, mistõttu pani kõik mind proovile. Täiesti rabav oli tabada muuseumi ruumi, näituse kujunduse ja näituse sisu omavahelise diskussiooni keerukust: kuidas mõne eksponaadi nihutamine andis sellele hoopis uue kontseptuaalse konteksti ja dimensiooni, kui palju hakkab kõnelema argine mööbliese või ka lihtne pliiats, kui see on tõstetud ajalisse ja ruumilisse konteksti! Väike ruumiline nihutus loob uue vaatenurga. Näituseeksponaadid ja ruum võtsid ühel hetkel juhtimise enda peale ning minu roll oli lasta neil segamatult oma lugu rääkida.

Mis pakkus selle projekti juures suurimat rahulolu?

Mulle ei meeldi lõplikud, valmis asjad, mille elukaart ma algusest lõpuni ette suudan kujutada. Kuid kui minu loodu hakkab oma elu elama, leiab teiste kasutajate jaoks uusi tähendusi, n-ö võtab tuule alla, siis on mul hea meel – olgu selleks siis projekteeritud hoone, räägitud lugu või näitus arhitektuurimuuseumis. Sain kinnitust, et näitusega portreteeritud teema on palju suurem ja elujõulisem, kui ma alguses olin suutnud ette kujutada või näitusesaali mahutada. See valmistab mulle suurt rahulolu.

Küsis Karen Jagodin

Eesti arhitektuuripreemiad 2017