34 
TAGASIMihkel Tüür kirjutab puitlamellmajast, mille ta 15 aastat tagasi Muhu saarele ehitas.
Saar kui ümberkaudsest maismaast merega eraldatud ruum on ideaalne koht, kus muust maailmast eralduda. Samal ajal saab meritsi minna kõikjale, seega on saare seosed ümbritsevaga lihtsalt teist laadi. Ka iga maja on oma õhu- ja soojaisolatsiooni pärast muust keskkonnast (kohustuslikult) täielikult isoleeritud ruum. Maja saarel on seega superisolatsioon, tõelise eskapisti varjupaik: kõigepealt eraldatud muust maailmast merega ja siis veel muust keskkonnast ehitisega. Maja saarel on justkui raam raamis.
Sildamine
Esivanemate kaudu olen ühest otsast Muhu juurtega, teisest otsast jällegi mulk. Minu Muhu-poolsed esivanemad elasid 19. sajandil Koguva külas ja askeldasid seal jutu järgi purjelaev Uisuga, mis posti ja muud kraami Saaremaa ja Muhu vahet kandis, enne kui need kaks saart 1896. aastal tammiga ära sillati. Alates tammi ehitusest on Muhu justkui Saaremaa osa, aga mõtteliselt ja halduslikult on Muhu vaatamata tammile ikka veel saar. Koguvalt kolis üks Mihkel Tüüridest (Muhu surnuaiale on neid Mihkel Tüüre vähemalt kuus maetud) umbes 1905. aastal perega saare teise otsa, Rannakülla Kondimäe tallu. Selles talus tegutses suguharu kuni 1980-ndateni, mil talu tühjaks jäi ja majad krundil ära lagunesid. Maade tagastamise käigus 1990ndatel sai mu isa Kondimäe tagasi ja võsastunud varemetega maaüksus ootas uut kasutust. 2008. aastal tundus, et väikeste lastega on linnas suvede veetmine hirmus piin, ja nii tekkiski mõte sellele Kondimäe krundile puust onn kokku punuda. Terve oma teadliku elu olin ikka mandril elanud ja saarel olemine oli mulle täiesti uus kogemus: Nõukogude Eestis sai saarele ju vaid umbes kaks korda aastas ja spetsiaalse Saaremaa loaga, mida koertega valvurid sadamas hoolega kontrollisid. Nüüd aga saarel liikudes selgus, et kohalikud teavad minust enam kui ma ise, sest nad teadsid mu esivanemaid, keda mina kunagi isegi näinud ei olnud. See oli kummaline, kuid ääretult tore protsess: saada oma juurte kaudu endaga uuesti tuttavaks.
Kogu arhitektuuriajalugu võib ühe versiooni kohaselt käsitleda kui sildamise ajalugu, ehk siis kui võimalikult lihtsate vahenditega piisavalt suure toa eraldamist välisest kliimast ja selle ruumi ärasildamist, nagu Bill Addis teoses „Building: 3000 years of design, engineering, and construction“ veenvalt näitab. See on omamoodi veider arhitektuurne paradoks ühendamisest ja eraldamisest sama protsessi kaudu ja korraga.
Vanaisa lauakuivatushunnik
Lapsena olime vendade ja õega tunnistajaks, kuidas isa ja vanaisa said suvilaehituseks saekaatrist hunniku märgi laudu. Need lapiti siis sõredasse virna kuivama. Maha moodustati kuuest lauast ruudustik: kolm lauda ühes ja kolm teises suunas. Ruudustikku kasvatati kiht kihi haaval, kuni see sai umbes kaks meetrit kõrge. Selline virn tekkis paari tunniga ja äkki oli keset hoovi nagu neljatoaline maja, mille sisse sai mööda laudu ronida. Võrreldes isa kümne aasta pikkuse suvilaehitusega, tundus see väga tõhus viis ehituseks: lihtsalt virna lapitud materjalihunnik. Muhu maja ehitamiseks otsustasingi sama printsiipi kasutada. Aga kuidas see ruum siis sillata? Otsustasin maja hoopiski sildamata jätta: kahandasin materjalihunniku ülevalt kokku, nagu teeb sokikuduja soki kannaga, ja oligi ruum pseudovõlviga suletud.
Tuul
Saarel on sageli tugev merelt puhuv tuul. Nii ka sellel krundil Rannakülas. Tuulest ja selle takistamisest saidki hoone põhilised kujundajad. Hoone ida- ja läänekülge tekkisid väiksed kaarjad hoovid, mis töötavad tuulekotina, st seal tekib tuulevaikne koht. Nii see ongi looduses kujunenud, et maja kaarjad õued võtavad tuule kinni. Hoone katuse vormi aluseks on aga projekteerimistingimused, mis nägid ette 35–45-kraadise viiluga katust. Ehk siis hoonele andsid kuju tuul ja projekteerimistingimused.
/…/
Edasi saab lugeda: https://ajakirimaja.ee/muhu-onn/
