Mulgi Elamuskeskusele toob kahtlemata lisatähelepanu ekspositsioonihoone huvitav ja omapärane lahendus. Hoone hoones, uus ja vana üheskoos – selliselt võib tõlgendada tulemust. Külastajate uudishimu huvitava arhitektuuri osas on tunnetatav ning lahkutakse imetabase emotsiooniga. Maja on lihtne ja loogiline, kuid positiivselt ootamatu. Ekspositsioonihoone on kogu keskuse hoonestusega harmoonias ja mõjub terviklikult.
Ülle Juht, Mulgi Elamuskeskuse tegevjuht
Käesoleval suvel külastajatele uksed avanud Mulgi Elamuskeskus on ainulaadne ja kordumatu nii sisult kui vormilt. Keskuse sisule ja asukohale loob täiesti uudse konteksti ekspohoone huvitav ja omapärane arhitektuuriline lahendus. Hoone hoones, uus ja vana üheskoos, selliselt võib tõlgendada tulemust. Külastajate huvi ja uudishimu on reaalselt tunnetatav. Emotsioon on imetabane. Lahendus lihtne ja loogiline, kuid samas positiivses mõttes ootamatu. Ekspohoone harmoonilisus kogu keskuse hoonestikuga mõjub terviklikult ning ajalooline taluõu on seeläbi saanud toetava hingamise.
Ülle Juht, Mulgi Elamuskeskuse juhataja
Mulgi Elamuskeskus toimetab Sooglemäe talus, mille ansamblis on säilinud endine taluhäärber, suur ja väike ait, rehi ning tallimüürid. Sooglemäest on kujunenud mulgi maamärk ja identiteedi kandja, mida tutvustatakse lahkelt igale külalisele. Seda toetab ja kannustab NÜÜD arhitektide loodud arhitektuur – kaunis sild olnu ja praeguse vahel.
Taluhäärber valmis 1909. aastal, nüüdses elamuskeskuses töötab see sissepääsuhoonena, kus asub infopunkt, väike kauplus kohalike meenetega ja elamuskeskust tutvustav väljapanek. Interjööril on ühele väärikale talule omane hõng, kuid sel on kaasaegne luhvt, sest majja on integreeritud keskuse igapäevaseks toimimiseks tarvilik. Rekonstrueerimisel säilitati võimalikult palju algupäraseid detaile: restaureeriti vanad uksed ja ahjud ning eksponeeriti katusepennid, akende profiilidki järgivad originaale. Lisandunud materjalid on tagasihoidlikud, naturaalsed ja väärikad – seinte ja kaldlagede pinnad on kaetud lubikrohviga, puitdetailid ja -trepp peitsitud linaõliga. Mõnuga on eksponeeritud mulgipäraste motiividega käsitööd, mis seob hoone sisemuse tervikuks.
Elamuskeskuse väljapaneku tuuma tutvustatakse endises maakivist tallihoones, mis valmis aastal 1900. Nõukogude ajal kasutati seda sovhoosi viljakuivatina. Talli maakivimüürid on konserveeritud osavalt – nende sisse ja ümber on ehitatud uus ekspositsioonihoone. Elamuskeskuse suurimaid huviobjekte ongi see tallihoone, mis jääb uue maja sisse, kuid on siiski katustatud.
Müüride perimeetris saab uudistada püsinäitust, lisaks on seal ürituste saal ning vastuvõtu- ja abiruumid. Vana müüri ja uue välisseina vahel kulgeb galeriina Mulgimaa ajatelg. Sovhoosiaegne kuivatitorn on samuti taastatud ning toimib poolavatud siseruumi jätkuna. Siingi on kasutatud võimalikult looduslikke materjale. Rustikaalsele müürile ja valge pigmendiga valatud betoonpõrandale sekundeerib hubane heledaks õlitatud ristkihtpuidust- ja vineerist tahveldus. Hoone katuslagi on viimistletud valge lubikrohviga, ent tallimüüridele toetuv sisekatus on värvitud mustaks, mõjudes pisut müstiliselt.
Mulgid on saanud endale terviklikud, ühtse joonega ruumid, kus oma lugu ja pärandit elamusrikkalt külalistele tutvustada ja mõtestada. NÜÜD arhitektid on tabanud märki.
KÜS arhitektidele. Teil on hea väljend „butafoorne katus“, mida kasutan allpool. Kas see sõnastus väljendab sama mõtet või soovite pakkuda muu variand?
Elamuskeskus on rajatud endisesse Sooglemäe talukompleksi (taluhäärber, aidad, rehi, tall). See on mulkide kohtumispaik ja identiteedi kandja, muuseum, infokeskus, sündmuste korraldamise koht ja piirkonna toodete-teenuste müügikeskus.
Sooglemäed esmakordselt külastades lummas meid selle keskkond ja looduslik eripära – uhke pargiala, põlispuudega palistatud allee, avar rohumaa ja ajahambast puretud hoonete väärikas kohalolu. Mulgid teadsid maa rikkust ja alustasid esimesena talude päriseksostmist. Keskust projekteerides püüdsime neid teemasid meeles pidada, luues Sooglemäe talust mulkide nn maamärgi, mis tõstab esile Mulgimaad, mulgi teema konteksti ning kultuuri- ja ajaloo erinevaid etappe, nii talu- ja kolhoosiaega kui ka tänast ja homset. Eesmärgiks sai säilitada olemasolev ja lisada tänapäevaseid kihistusi ja funktsioone, samas põimida ka välialade ja hoonete arhitektuur, sisearhitektuur ja ekspositsioon ühtseks ruumiliseks tervikuks, kus kaaruspaelana hargneb lahti katkematu mulgi lugu.
1990. aastal valminud häärberi rekonstrueerimisel sissepääsuhooneks võtsime sihiks luua mulgi taluhäärberile omane atmosfäär tänapäevases võtmes, mis integreeriks funktsionaalselt keskuse vajadused ja nägemuse.
Ekspositsioonihoone kavandasime maja-majas kontseptsiooni alusel 1900. aastal valminud tallihoone (sovhoosiajal viljakuivati) säilinud maakivimüüride ümber. Taluhoone arhetüübist lähtuv tänapäevase liimpuitkonstruktsiooni ja puitfassaadiga hoonemaht on põhjas laudkatusega, lõunas energiat tootva päikesekatusega. Uue mahu ja vanade müüride vahelises ajateljegaleriis saab mõtiskleda mulgi mineviku ja tuleviku üle, teise korruse musta sisekatuse all avaneb ehk isegi mulgi müüt. Sovhoosiaega markeeriv kuivatitorn on taastatud siseruumi jätkuna vaatetorniks ja välilavaks.
Valminud keskus aitab mõtestada mulkide olemust ja süüvida mulgi pärandkultuuri, see on mulgi väärtuste ja ideede kasvulava ning kogumispaik.
NÜÜD arhitektid
837 
TAGASI
