Sisearhitektide Liit / aastapreemia 2018 nominent
Asukoht
Lennusadam, Vesilennuki tee 6, Tallinn
Näituse kujundus
Janno Roos, Andres Labi (Ruumilabor)
Tellija
Eesti Meremuuseum
Graafiline disain ja illustratsioonid
Polaar
Teraslaevade tootja
HN Steel
Fotod
Erlend Staub

  405

Näitus on esteetiliselt kaunis - selle avatud kontseptsioon, heledad suured „paberlaevad" ja sillerdav valgus köidavad juba muuseumisse sisenemisel. Lapsed uurivad laevamudeleid detailselt ja kujutavad ennast laevadel ringi liikumas. Tore, et jäämurdja Suur Tõll, mis on näitusel mudelina, seisab meil ka Lennusadama jahisadamas ja on samuti külastajatele avatud.
Herman Miller, Meremuuseumi teenindusjuht

KUIDAS TÕMMATA TÄHELEPANU ruumis, kus on sees elusuuruses allveelaev? Kus ei saa kasutada seinapindu ja on hämar nagu tuukri unenäos. Kuna tegu on laevanäitusega sajast Eestile olulisest laevast, liikus mõte üleelusuurustele paberlaevukestele – nende valged siluetid hakkavad juba eemalt silma ning väljapanek eristub selgelt muust muuseumis.

NÄITUSELE SAABUD teiselt korruselt, esimese üldpildi saad ülalt eksponaate silmitsedes. Laevad on komponeeritud eri suundades, et mõjuda juhuslikult. Lisatähendusena võib mõelda veel valge laeva kujundile, mis seostub Eestile omase unistamise ja merele vaatamisega. Samas arvestasime ka paberlaevukeste fotogeenilisusega – sotsiaalmeedias levivad pildid aitaksid samuti näituse sõnumit levitada. Ilmselt oleks pakkunud põhjust pildistamiseks ka võimalus ronida mõne laeva pardale, nagu kujutlesime oma konkursitöös. Ent selgus, et selle insener-tehniline lahendus oleks liiga kallis, et ohutust tagada.

TERASPLEKIST LAEVADE välja töötamisel oli abiks tootja, kes tegi arvutused töö käigus. Laevu pidi saama ka monteerida ja transportida.

Muuseumi meistrid valmistasid papist üks ühele mudeli ja me vaatasime, kuidas sättida sellele vajalikke tekste. Avastasime, et kui üle parda kiigata, saaks tekset lugeda ka laevade seest. Oluline oli, et tekstide paigutusest jääks mulje, nagu oleksid laevad tõesti ajalehtedest. Ka endal tuli päris mitu lehte laevukeseks voltida, et näidata, milline võiks jääda lõpptulemus. Mõned liikuvad pildid on projitseeritud laevadele ümmarguste mullide-illuminaatoritena.

VEEL ON VÄLJAPANEKUS kuues suuruses vitriinid –  sinna pidid mahtuma näiteks kapteni vormiriietus või kahemeetrised laevamudelid. Alt valgustatud vitriinid moodustavad hiiglaslike paberlaevade vahel visuaalselt lained.

KÕIGE RASKEM on hoida algset mõtet – sul on kontseptsioon peas, näed uneski, milline võiks näitus välja näha. Selleks, et visioon käest ei libiseks, tuleb kompromisse teha väga targalt.

Mis saab aga laevadest siis, kui näitus on läbi? Ehk on võimalik kasutada neid linnaruumis, mõnes väikesadamas? Metallihunti oleks ju kahju ajada.

Janno Roos, Andres Labi

Ruumipilt 2018