225 
TAGASI
Küsimustele vastasid Pille Epner ja Kaja Pae.
Millisest algideest, intriigist põrkus näituse loomine?
Näituse algidee oli välja joonistada, millised osapooled linnaruumi mõjutavad, millised on nende vahendid ruumi kujundamiseks ja kuidas tulemused linnaruumis välja paistavad.
Intriig, mis sai kinnitust näituse tegemise käigus, on tõdemus, et valdav osa inimesi (sh juhid, arhitektid, linnaplaneerijad, arendajad ja linnaametnikud) peab oma rolli linna kujunemisel kaduvväikeseks ning usub, et kaalukad otsused tehakse mujal. Kuid kus ja kes need otsustajad on? Erinevaid linnaruumilisi protsesse Tartu näitel uurides püüdsime välja selgitada, kes ja milliste hoobade abil linna kujundavad.
Küsisime eri huvigruppidelt – linnavalitsuselt, peamistelt arendajatelt (sh Tartu Ülikoolilt) ja kodanikuaktivistidelt –, mida nad Tartus linnana hindavad, mis on nende eesmärgid, mida ja kuidas nad on korda saatnud, mis on olnud takistuseks, mida ootavad teistelt osapooltelt. Näitusel tutvustasime nende tegevuse ruumilisi väljundeid ja vahendeid praeguses Tartus ja näitasime, et üksikutel alt-üles-algatustel võib olla mõtestatud linnakeskkonna kujunemisel sama oluline roll kui linnavalitsuse pikaajalistel visioonidel ja planeeringutel. Meeldiva ja toimiva linna kujunemise võti on seega mitte just üllatuslikult algatusjulgus ning osapoolte dialoog ja koostöötahe. Viljaka koostöö eeldus on aga enda ja teiste osapoolte vahendite teadvustamine.
Kellele on mõeldud ruumigurmaani Tartu kaart?
See kaart on mõeldud inimesele, kes huvitub keskkonnast, naudib ruumi ning kipub aeg-ajalt peatänavatelt ja turismimarsruutidelt kõrvale kalduma, kõrvaluulitsaid, otseteid ja salaaedu pidi uitama. Ruumigurmaani kaardile objekte valides lähtusime neist kihtidest, mis teevad linna meie jaoks põnevaks: uus arhitektuur, mis astub dialoogi oma keskkonnaga, ajaveetmiskohad õues, mis ei eelda tingimata tarbimist ja mille puhul on kodanikualgatus enamasti olnud käivitav jõud, ning soovituslikud rajad uitajale, kel on plaanis tabada Tartu varjatumat olemust.
Mis teid selle projekti juures kõige rohkem proovile pani?
Näituse teema laiahaardelisuse tõttu oli üks suurimaid proovikive hoida eksponeeritava materjali tekstiosa mõistlikus mahus, et näitusekülastaja infohulga all ei lämbuks, kuid samas saaks põhjaliku ülevaate Tartus tähelepanu väärivatest algatustest ja linnaruumilistest protsessidest. Soovisime, et näitus oleks arusaadav ka ruumihariduseta inimestele alates keskkooliõpilastest, kuid ei kaotaks professionaalset täpsust.
Tartu linnaruumis on põnevad ajad ja materjalipuudust ei olnud – objekte, nähtusi, teemasid ja probleeme on palju. Päris keeruline oli luua sellele materjalihulgale arusaadav ja meeldejääv liigendus. Iga kord, kui tundus, et asi hakkab üle pea kasvama, meenutasime lihtsat algideed: milline osapool milliste vahenditega mida loob? Kindlasti aitas kaasa, et kuraatoreid oli kaks – tekstid said käest kätte liikudes korduvalt lühemaks ja tihedamaks lihvitud.
Mis pakkus selle projekti juures suurimat rahulolu?
Suurimat rahulolu pakkus näituse koostamise protsess ise, sealhulgas vestlused väga erinevate eluvaldkondade inimestega linnaruumist, selle toimimisprotsessidest, võimalustest seda mõjutada, luua, teadvustada – ning järgnenud selgus. Tõdemus, et tegelikult saabki iga inimene linnaruumis toimuvatele protsessidele kaasa aidata ja seda mistahes määral, olles avatud koostööks ja muutusteks. Lisaks tõdemus, et kuigi muresid ja arenguruumi jagub, räägivad nii arendajad, linnavõim kui ka kodanikuaktivistid tegelikult ühest ja samast ideaal-Tartust – see on kompaktne ja inimmõõtmeline ülikoolilinn, kus on tihe kesklinn ja linnaga aktiivselt seotud jõeruum.
Küsis Karen Jagodin
