Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia laureaat 2019 näituse kureerimise eest
Asukoht
Eesti Disaini- ja Arhitektuurigaleriis, Pärnu mnt 8, Tallinn
Näitus oli avatud
10.01.-1.02.2019
Kuraatorid
Eik Hermann, Mihkel Tüür, Rene Valner
Kaastööd
Ott Kadarik, Raul Kalvo, Ralf Lõoke, Erkki Seinre
Graafiline disain
Uku-Kristjan Küttis, Jaan Sarapuu
Meeskond tänab
Endrik Arumägi, Paul Klõšeiko, Ingrid Kormašov, Kalle Kuusk, Kiel Moe, Raimo Simson, Ravi Srinivasan, Margus Tali, Siim Tali, Martin Thalfeldt
Tellija
Eesti Arhitektide Liit
Fotod
Tõnu Tunnel

Arhitektide Liidu kuraatorinäitus on vaba loominguline formaat, kus arhitektid võivad välja tulla erinevate ideedega, millega kõnetada laiemat üldsust. Seekordne energiatõhususe teemaline näitus „Liginull“ rakendab arhitektuuri kogu väega ühiskonnakriitika vankri ette. Arhitektuurinäitusel ei näe ilusaid pilte ega makette, vaid analüütilisi diagramme ja illustratsioone, mis mõõdavad ehitussektori ökoloogilise jalajälje suurust ning pakuvad välja säästlikumaid lahendusi. Näitus on äärmiselt aktuaalne ja vajalik, tuues kliimamuutuse probleemid Eestis mustvalgelt nähtavale, et ühiskond neid tõsiselt võtaks ja lahendama asuks.
Katrin Koov / Eesti Arhitektide Liidu president

Miks on eestlase ökoloogiline jalajälg tervelt kolm korda suurem kui lätlasel ja rootslasel? Milline on Eesti hoonesektori panus kasvuhoonegaaside heitmesse? Kuidas see panus hoonesektori erinevate osade vahel jaotub ja millised on trendid? Mida Eestis praegu tehakse, et jalajälge vähendada, kas sellest piisab ja mida teha, et meie jalajälg ka päriselt vähenema hakkaks?

Näituse peamine ajend oli 1. jaanuarist 2020 kehtima hakkavad hoonete liginullenergianõuded, mille eesmärk on oluliselt vähendada Eesti hoonete kasvuhoonegaasiheitmeid ja anda seeläbi omapoolne panus katastroofiliste kliimamuutuste ärahoidmisse. Uute regulatsioonide mõõtkavaks on üks hoone ja ajaskaalaks 30-50 aastat. Kuraatornäitus võtab laiema vaatenurga, küsides, kas iga lähenemine, mis ei vaatle probleemi kogu planeedi mõõtkavas, holistlikult ja vähemalt 100-aastases perspektiivis, pole paratamatult läbikukkumisele määratud.

Olgugi et tegemist on arhitektuurinäitusega, ei ole selle huvikeskmes ainult ruum kui vorm. Näitust ette valmistades sai selgeks, et uued olud ei pruugi tulevaste hoonete vormi eriti mõjutada. Oluliselt enam muutuvad ilmselt hoiakud ja mõtteviisid, millega hooneid edaspidi kavandatakse. Sestap on näitus vormilise asemel ennekõike sisuline ning fookus on ruumil kui sisul. Muuhulgas pakub see vastuseid küsimustele: mida tähendaks maailmale ja Eestile, kui kliima soojeneks 2100. aastaks kuni +4°C? Kuidas on soojenemine seotud kasvuhoonegaasidega? Kui palju peaksid kasvuhoonegaaside heitmed vähenema, et tagada elamisväärne planeet ka tulevastele põlvedele? Kas näiteks 1 tonn CO2-ekvivalenti on palju või vähe, mitu kilomeetrit autosõitu see tähendab või mitu tonni tsementi sellega toota saab?

Eik Hermann, Mihkel Tüür

Eesti arhitektuuripreemiad 2019