Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia nominent 2023
Kuraatorid
Laura Linsi, Roland Reemaa
Kaaskuraator
Maria Helena Luiga
Installatsiooni autor
Laura Linsi, Roland Reemaa, Maria Helena Luiga (LLRRLLRR)
Osalejad
Andrea Tamm, Maria Helena Luiga, Hannes Praks, Henri Papson (kuidas.works), Koit Ojaliiv, Kristel Niisuke, Mariann Drell, Ruuben Rekkor, Holger Orek (SRIK Vanamaterjal), Simo Ilomets, Anni Martin, Andres Tolts, Johanna Ulfsak (TalTech Ehituse- ja arhitektuuriinstituut)
Näituse ehitus
Johannes Säre, Dénes Farkas, Mihkel Säre, Villem Säre, Hans-Otto Ojaste (Dream Team)
Graafiline disain
Koit Randmäe
Valguskujundus
Aleksander Sprohgis
Näituse ehitusmaterjalid on hangitud koostöös
SRIK Vanamaterjal, Kadrioru Park, Tallinna Jäätmejaam, Vineerimaailm, Ruukki
Näitus Eesti Arhitektuurimuuseumis 25.05.–30.07.2023

Fotod
Päär-Joonap Keedus, Maria Helena Luiga, Joosep Kivimäe, Roland Reemaa

  224

Linnamaardla näitus keskendub olulisele ja pakilisele teemale, mis minule, paljudele arhitektidele ja ruumiloojatele aina enam muret tekitab – praegune ehituskultuur on destruktiivne ega saa samas vaimus jätkata. Näitus läheb sammu kaugemale ning pakub realistliku ning tänapäeva ehituskultuurile ununenud alternatiivi, olemasoleva materjali taaskasutuse, hoonevaramu „kaevandamise“. Lineaarse ehitamise asemel sukeldusid kuraatorid ja kunstnikud/ehitajad ehitusprügisse, et luua uus arhitektuurne esteetika, kus materjalide eetilisest kasutusest saab ruumiloome alustala. Taoline lähenemine ehk taastaks piirkondliku eripära, mis rahvusvahelisel standardiseeritud materjaliturul hetkel juba pea täielikult on kadunud. Linnamaardla on näitusena vaid algus, palju tööd on veel jäänud teha, et taolisest lähenemisest saaks ehituskultuuri igapäevane osa.
Ulla Alla, arhitekt

Ruumiinstallatsioon „Linnamaardla” võttis vaatluse alla ehitusmaterjalide vood läbi maastike ja linnade. Näituse pealkiri tulenes ingliskeelsest mõistest urban mining, mis viitab kaevandamisele linnaruumist kui alternatiivi kaevandamisele loodusmaastikust. Energia- ja ressursihulk, mis kulub tavapraktikas ehitusmaterjalide kaevandamiseks, tootmiseks, hoonete ehitamiseks, ülalpidamiseks ja lammutamiseks tuleb kriitiliselt üle vaadata. Näituse eesmärk oli uurida nupukaid võimalusi ehitusmaterjalide hankimiseks linnaruumist – lammutatavatest hoonetest, vundamendiaukudest, kõrvaleheidetud viimistlusmaterjalidest, avaliku ruumi hooldus- ja korrastustöödelt – ja nende kasutamist arhitektuuris.

Näituse kandev märksõna oli spolia – iidne Vahemere kultuuride taaskasutustehnika, kus väärtuslikud dekoratiivkivid segunevad utilitaarse müürilaotisega. „Linnamaardlas” kohtusid paekivid ja truubid, palgid ja ripplaepaneelid materjalide sõlmedena, mis lõid omamoodi vahelao Tallinna ehitusmaterjalide voogudes. 36 sammast lõid Rotermanni soolalao basiilikat meenutavasse peasaali sammastikega eraldatud löövid. Sammas – klassikalise arhitektuuri peamotiiv, mis on nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt arhitektuuriajalugu vorminud – on taas kord tähelepanu keskmes.

Näitus vaatles mõningaid ringsetel alustel ehitusmaterjalide hankimise protsesse Eestis, sh pilootprojekte materjalide eluringluse kaardistamisest ja targast lammutusest (nt LifeIP BuildEST ringmajanduse töögrupp), vanamaterjalide sorteerimist ning ladustamist (SRIK Vanamaterjal), materjalide taaskasutust uusehitistes (nt Kullo huvikeskus KUU ja Nikita Atikin arhitektidelt), väljakaevatud pinnase väärindamist (nt vundamendiaukudest kaevandatava savipinnase taaskasutus kuidas.worksi käsitluses).

Laura Linsi, Roland Reemaa