342 
TAGASI
Ruumiinstallatsioon „Linnamaardla” võttis vaatluse alla ehitusmaterjalide vood läbi maastike ja linnade. Näituse pealkiri tulenes ingliskeelsest mõistest urban mining, mis viitab kaevandamisele linnaruumist kui alternatiivi kaevandamisele loodusmaastikust. Energia- ja ressursihulk, mis kulub tavapraktikas ehitusmaterjalide kaevandamiseks, tootmiseks, hoonete ehitamiseks, ülalpidamiseks ja lammutamiseks tuleb kriitiliselt üle vaadata. Näituse eesmärk oli uurida nupukaid võimalusi ehitusmaterjalide hankimiseks linnaruumist – lammutatavatest hoonetest, vundamendiaukudest, kõrvaleheidetud viimistlusmaterjalidest, avaliku ruumi hooldus- ja korrastustöödelt – ja nende kasutamist arhitektuuris.
Näituse kandev märksõna oli spolia – iidne Vahemere kultuuride taaskasutustehnika, kus väärtuslikud dekoratiivkivid segunevad utilitaarse müürilaotisega. „Linnamaardlas” kohtusid paekivid ja truubid, palgid ja ripplaepaneelid materjalide sõlmedena, mis lõid omamoodi vahelao Tallinna ehitusmaterjalide voogudes. 36 sammast lõid Rotermanni soolalao basiilikat meenutavasse peasaali sammastikega eraldatud löövid. Sammas – klassikalise arhitektuuri peamotiiv, mis on nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt arhitektuuriajalugu vorminud – on taas kord tähelepanu keskmes.
Näitus vaatles mõningaid ringsetel alustel ehitusmaterjalide hankimise protsesse Eestis, sh pilootprojekte materjalide eluringluse kaardistamisest ja targast lammutusest (nt LifeIP BuildEST ringmajanduse töögrupp), vanamaterjalide sorteerimist ning ladustamist (SRIK Vanamaterjal), materjalide taaskasutust uusehitistes (nt Kullo huvikeskus KUU ja Nikita Atikin arhitektidelt), väljakaevatud pinnase väärindamist (nt vundamendiaukudest kaevandatava savipinnase taaskasutus kuidas.worksi käsitluses).
Laura Linsi, Roland Reemaa
