Rotermanni soolalao suur saal on oma tugeva karakteri tõttu üsna keeruline ruum hea ja iseseisva näitusekujunduse loomiseks. Seekord on õnnestunud väga lihtsate, ent mõjusate võtetega luua näitusekeskkond, mis jätab tahaplaanile soolalao paekiviseinad ja plaaditud põranda, toetades sel moel näitusekülastaja võimalust süveneda sisusse ja sellega kaasnevasse terviklikku ruumikogemusse.
Käibetõde näib olevat, et kõik asjad on kaubanduslikult ja visuaalselt kõikjal aina enam ühetaolised. Küllap seetõttu ongi värskendav külastada näitust, mis kõneleb vajadusest majade järele, ükskõik kuidas neid siis määratleda. Mulle tundub, et näitus käsitleb maja kui arhitektuurse mõtlemise vahendit või kandjat, kuid siiski viisil, mis tugineb paljuski meediakesksele ja vahendatud kaasaegsele kogemusele./…/ Näituse parim osa püüab küündida kaugemale stsenaariumitest, kus meile tuttav maailm ühel või teisel moel lõppeb, hääbub või muutub. Need teosed näitavad, et arhitektuur või visiooniloome ei lõppe automaatselt koos maailmalõpuga. Olgugi et meile esitatakse vaieldamatult arhitektuurikeskne seisukoht, täiendab see oluliselt peavoolu arutelu jätkusuutlikkuse ja rohehoonete teemal. Muidugi on igati oluline keskenduda jätkusuutlikele tehnoloogiatele ja lahendustele, ent meil tuleb teadvustada, et jätkusuutlikkusest kõnelemine eeldab teatud määral seda, et kogu ühiskondliku ja majandusliku arengu narratiiv jääb samaks. Optimistliku sõnumi kohaselt säilitab arhitektuur oma vabaduse ning disain saab olla intellektuaalselt ja kunstiliselt võimalik, hoolimata konkreetsetest asjaoludest ja tulevikustsenaariumitest. Mika Savela, arhitekt, „Maja on maja on maja“, Eesti arhitektuuriajakiri MAJA, sügis 2021 (nr 106)
Me kõik oleme astronaudid“ – Buckminster Fuller
Näitus „Majad, mida me vajame” võtab lähtekohaks hetkeolukorra Maal, mille inimene on vastutustundetult ja lühinägelikult ära kurnanud. Kui kuulata teadlasi, nähtub, et peame põhimõtteliste muutustega tegema algust koheselt. Teadmata, kas suudame end meie päikesesüsteemi ainsa tehnoloogiliselt arenenud liigina kokku võtta või mitte, esitasime 16 arhitektile ülesande kavandada ühe tinglikult öeldes „maja”, mis aitaks tagada inimesele pika ja eduka eluea mis tahes tulevikustsenaariumi korral meie seni ainsal planeedil. Mida täpselt me vajamegi, ja mis puhuks? On meil veel mõnikümmend, sada või tuhat aastat, või ootab inimest ees pikk evolutsioon miljonite aastate vältel? Kas silmapiiril ootab meid utoopia või terendab pigem peatne düstoopia? Näitusele esitatud sisutihked ja visuaalselt efektsed tööd katavad suure hulga teemasid alates alalhoidlikust kapseldumisest kuni põhimõtteliselt uute terviksüsteemideni, utsitades publikut kaasa mõtlema ja fantaseerima – piiranguks vaid kujutlusvõime.
Arhitektuurimuuseumi suurde saali on näituse puhuks ehitatud omaette futuristlik ruum, mis pakub tulevikuvisioonidele ühest küljest neutraalset, kuid samas ka provokatiivset tausta, mõjudes seeläbi justkui omaette eksponaadina. Näituse arhitektuurses kujunduses on kasutatud tulevikku häbematult kõnetavaid materjale: saali põrandaks on hoonete renoveerimisel kasutatav Tempsi fassaadiplaat ning seinaks trapetsprofiiliga PVC ehk puhas nafta. Kogu ehitusmaterjali ootab taaskasutus. Vältimaks visuaalset üleküllust, on eksponaatide selgitavad tekstid koondatud ühtlasi näituse giidina toimivasse kataloogi, mida võib lugeda kohapeal saalis, mugavas tugitoolis näituse eesruumis või hiljem kodus.
Näitusel osalesid Anna-Liisa Unt, Arhitektuurikool, b210, Elina Liiva ja Helena Rummo, Johanna Jõekalda ja Artur Staškevitš, Kadarik Tüür Arhitektid, KUIDAS, Leonhard Lapin, LLRRLLRR, Margit Mutso ja Inke-Brett Eek, molumba, PART, PLUSS, Peeter Pere, Raoul Kurvitz ning Stuudio Tallinn.
Näitusega tähistas Eesti Arhitektuurimuuseum oma 30. sünnipäeva.
Allikas: Eesti arhitektuuriajakiri MAJA
Heites pilgu sellele, kuidas on utoopiaid varem kujutatud, paistab silma, et need on muust maailmast eraldatud või sellest välja tõstetud. Näiteks, Thomas More kujutab utoopiat samanimelise saarena, Buckminster Fuller aga on Manhattani kohale asetanud klaaskupli. Kuna „Majad, mida me vajame“ pakub võimalikke tuleviku-utoopiaid ja -düstoopiaid, tekkis arhitektidel mõte kujundada näitusesaal kui ruum ruumis.
Oleks vale väita, et (anti)utoopiad on pärismaailmast täiesti sõltumatud, pigem iseloomustab neid teatud reaalsusenihe. Näituseruumis otsustati ümbritsevale seetõttu vaid vihjata: PVC-trapets laseb aimata seda, mis jääb väljapoole, ning ekspositsiooniala avatud laest näeb ka ülakorruse näitusesaali. Tollest omakorda saab all toimuvat jälgida justkui maailma klaasvitriinis.
Ruumiline nihestatus põhjustab isegi ajalise asünkroonia: kõigepealt leiab külastaja end läbikumava PVC-sirmi eest, mille tagant on eksponaate vaid aimata. Edasi tuleb kõndida paekivimüüri ja sirmi vahelises limbos ruumi teise otsa ja alles siis õnnestub minna väljapanekut vaatama – aja on sobivalt ja tähendusrikkalt katkestanud teekond saali sissekäigu juurest tulevikuteemalise näituseni.
Ruumi kujundanud arhitektid püüdsid vältida moraalsete hinnangute andmist. Materjalivalikul lähtuti ideest anda kogu ekspositsioonile ühtlane kolmemõõtmeline taust, mis sobiks nii põrandale kui ka sellest väljakasvavatele vertikaalsetele pindadele. Pealegi oli oluline, et materjali saaks taaskasutada. Kivipuruga kaetud ja rõhutatud vuugivahedega fassaadiplaadid tekitavad näitusesaali äraspidise kosmoseodüsseialiku maastiku.
2474 
TAGASI
