480 
TAGASI
NÄITUST KUJUNDADES sellel veel pealkirja polnud, nii et labürindi kujundist me ei lähtunud, vaid ikka sellest, et tegu on ülevaatenäitusega Tallinna graafikatriennaali ajaloost. Välja pandi nii triennaalidel premeeritud tööd kui ka paljud teised, mida ei auhinnatud, ent mis on samuti tähelepanuväärsed ja mõjutanud kunstimaastikku. Võtsime kinni tollest ridadevahelisest teemast.
SEINTELE paigutasime tööd, mis olid auhindu saanud, nende keskele n-ö ridadevahelise graafika tarbeks aga eraldi rivid, mis moodustusid KUMU tüüpseintekonstruktsioonidest. Need näitasid publikule oma alasti tagumist poolt, kandes kujunduse konseptuaalset mõtet vihjata ka institutsiooni tagaküljele ja andes näitusele lisakihi.
KINDLASTI EI PEA kujundus olema esimene asi, mida sa näed, kui näitusesaali astud – märkad lihtsalt meeldivat keskkonda. Ja kunstinäitus on ikkagi kunstniku(te) üritus, mitte kujundaja oma. Meie anname tausta. Eks vaatajagi tuleb uudistama pigem teoseid kui seda, kuidas need on välja pandud. Kui me ise näitustel käime, siis Helen vaatabki professionaalsest huvist ainult seda, kuidas töid on eksponeeritud. Kuidas on ruum mõnusaks tehtud, et seal oleks hea kunsti nautida, pilku fokusseerida. Ei pea ühelegi näitusele kõiki ideid kuhjama, pigem tasub üks tore asi hästi välja mängida. Ja on ka vahe ju, kas kujundada lühiajalist väljapanekut või püsinäitust. Eks eelarve on samuti enamasti piiratud.
