499 
TAGASI
Antud projekti raames sai monumendi ajutine ja meeltele tabamatu olemus laiemale publikule käegakatsutavaks. Kuivõrd me anname monumendile tähenduse ja kaalu, langeb ta paratamatult asjaolude ja pidevalt muutuvate nähtavusega seotud tingimuste ohvriks. Selle asemel et siin probleemi näha, aktsepteerisid kuraatorid tõsiasjaga, et monumendi tähendused sõltuvad antud kontekstidest – füüsilistest, ajaloolistest, kultuurilistest, diskursiivsetest – ning seetõttu ongi nõrgad. Selles on nii ilu kui ka lootust monumendi võimalikkusest. Ajaloo vältel on monumente kuritarvitatud, eiratud, devalveeritud ja hävitatud, neid on ka improviseeritud, ümber mõtestatud ja ümber loodud. Kuraatorid puurisid eesti monumendikultuuri sügavustesse ning leidsid, et see ei asu ainult paikades, mis end monumentideks nimetavad, vaid ka eesti ainelises kultuuris avalduvates igapäevaelu liikumistes ja olukordades.
Veneetsia Santa Maria Ausiliatrice kiriku installatsioon oli antud ideed teostav ajutine konstruktsioon. Endise kiriku ikonograafiat hägustas teine konstruktsioon, justkui banaalne, ent filmilik linnastseen, mis täitis kirikuruumi. See ongi Gianni Vattimo sõnul nõrga vormi olemus: asjade tähendused sõltuvad nende seostest teiste asjadega ning antud seosed ei ole kunagi püsivad. Seega ei käsitlenud „Nõrk monument“ mitte ainult ajalugu, vaid ka tuleviku ja oleviku programmi, milles väärtused võivad alati võtta juba olemuslikult teistest sõltuva vormi. Autorite sõnul võivad inimesed kogukondade sees väljendada oma väärtusi nende endi nähtavuse tingimustes – kuitahes põgusalt – vahenditega, mis käsitlevad ja vaidlustavad antud tingimustesse kirjutatud tähendusi.
Mark Pimlott / Delfti Tehnikaülikooli arhitektuuri osakonna dotsent
