474 
TAGASI
KUNA NÄITUSEL OLI PALJU arhitektuurifotosid – Kaido Haagen käis neid spetsiaalselt Torontos tegemas -, tekkis idee hämarast ruumist, kus pildid hästi välja valgustatud. Valguskastide hind oleks tulnud ulmeline, nii liikus mõte tagant valgustatud kangale. Keset ruumi oli veel alles eelmisest, Paco Ulmani näitusest „Heitmaa” jäänud risttahukas, otsustasime seda taaskasutades panna vaatajad ümber selle käima.
KOGU TEHNILINE POOL lahenes katse-eksituse meetodil, tegin ka 3D-mudeleid. Teadsime, et kangale saab printida lõpmatult pika rivi – kuidas seda aga üles riputada? Trükkisime kuuemeetrise proovitüki ja leidsime mugavaima lahenduse: kanga servadesse tehtud tunnelitesse pandi torud, kust tõmmati üles peened vaevumärgatavad trossid ja kinnitati taladele. Lõpuks sai ümber musta tahuka sakiliselt paigutatud kangast kokku 75 meetrit. Iga kolmemeetrise lõigu taga paiknes valgusti. Idee toimis hästi, tulemus jäi särav ja erk. Õrn ning kerge, õhuline konstruktsioon.
NÄITUSE TEEMA oli minu jaoks põnev. Kanadasse emigreerunud arhitektide tööd on maailmatasemel, siiani ajatud. Ekspositsiooni tugev lindi kujund õigustas end ka viitena kronoloogilisele kulgemisele, teekonnale. Tume risttahukas muutis ruumi väiksemaks ja organiseeris seda. Tundus loogiline panna näitusega seotud filmid selle sisse.
Lembit-Kaur Stöör
