65 
TAGASIKui mõni ehitustehnoloogia või -materjal jääb pikemaks ajaks kõrvale, tekib tahes-tahtmata mulje, et see ongi olemuslikult iganenud. Nii on juhtunud looduskiviga, mille kasutuspotentsiaali kohta kostavad arhitektid ainult seda, et kivi on liiga kallis, liiga töömahukas, ei sobitu riigihankesüsteemi ning et kivist ehitamine on lihtsalt liiga keeruline, mida on näha restaureerimistestki. 21. sajandile on tüüpiline võimetus kujutada ette praegusest erinevat tulevikku ja nii on valdavaks paekivikasutuseks selle õhkimine killustikuks, et täita maad ja segada betooni.
On ka teisitimõtlejaid. „Kivi on meie aja tehnoloogiate taustal täiesti uus materjal,“ väidab inglise ehitusinsener Steve Webb eelmisel aastal ajakirjas Architectural Review ilmunud poleemilises artiklis „Stone age: a new architecture from an old material“. Alates 19. sajandist on betooni ja terase tehnoloogiline uurimis- ja arendustöö ning inseneride ja arhitektide õppekavad kivi kasutamise võimalused ehitusest täielikult välja tõrjunud ning loonud ehitusmaterjalidest kallutatud arusaama. Fossiilkütuste ajastul on eelnimetatud materjalide eufooriline võidukäik loogiline: odav lõputuna näiv energia võimaldas, võimaldab siiani, vahetada aeganõudva kivi ladumise töö ja eriteadmised lihtsama ja kiirema terasest ja betoonist ehitamise vastu. Paradoksaalsel kombel on nüüd, kui tajume sellist nähtavate katastroofiliste tagajärgedega energia kasutamise mahtu planeedi ekspluateerimisena, energia jällegi kivi taasavastamise põhjuseks.
On üks selge, Exceli tabelisse mahtuv põhjus, miks kivi kasutamine uuesti päevakorras on: ehitusmaterjalina on kivil väike kehastunud süsiniku hulk. Lähitulevikus ehitatavatele hoonetele kehtestatava CO2 piirmäära valguses võib loota, et haljaste ja suure kehastunud süsiniku hulgaga materjalide asemel pööratakse pilk lähedalt kättesaadavate, taastuvate ja korduskasutatavate, vähest töötlust vajavate materjalide poole. Ehituseks sobiva nn kivitoote valmimise hetkeks on selle kehastunud süsiniku hulk umbes samas vahemikus CLT-ga (CLT puhul on see 219 kgCO2e/m3, kivil 237 kgCO2e/m3; raudbetoonil 635 kgCO2e/m3 ja terasel 12 090 kgCO2e/m3). Pärast murdmist vajab kivi vähe töötlemist, kuigi töötluse ulatus oleneb nii transpordi vahemaadest, projekteerija teadmistest kui ka esteetilistest valikutest, rääkimata ehitaja meisterlikkusest. Kivil on CLT-st pikem eluiga ning seda on vähem vaja, sest ta on tugevam. See ei tähenda, et need materjalid üksteist välja peaks vahetama – neid saab koos tõhusalt kasutada ja seda peakski tegema.
/…/
Edasi saab lugeda: https://ajakirimaja.ee/nurgakivist-tootasapinnaks-ja-tagasi/
