414 
TAGASIJohan Tali (1986) on eesti arhitekt ja kuraator. Arhitektuurialase magistrikraadi sai Johan Tali 2012. aastal Viini rakenduskunsti ülikoolist Hani Rashidi meistriklassist, enne seda õppis ta Eesti kunstiakadeemias arhitektuuri ja linnaplaneerimise erialal. Alates 2016. aastast on Tali sealsamas arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna doktorant, tema uurimisteema on erinevates mastaapides keskkondade eksponeerimine ja mõtestamine avaliku ruumina.
Johan Tali arhitektikarjäär algas Viinist, kus ta töötas büroos Soma Architecture (2010–2012) ning hiljem (2012–2013) büroos Wolfgang Tschapeller ZT GmbH. 2014. aastal kolis Tali Berliini, et asuda tööle installatsiooniarhitektina arhitekt-kunstniku Tomás Saraceno stuudios ning hiljem, 2015. aastal, büroos Graft Architects. Samal ajal osales ta Eestis koos Siim Tuksami, Karli Luige ja Sille Pihlakuga mitmel arhitektuurikonkursil. 2017. aastal asutas Tali koos Karli Luigega arhitektuuribüroo Molumba, mille peamine loominguline väljund on olnud osalemine avalikel arhitektuurikonkurssidel.
Lisaks arhitektitööle on Tali esindanud Eestit Veneetsia arhitektuuribiennaalil 2014. aastal ekspositsiooniga „Vaba Ruum“ ja 2016. aastal ekspositsiooniga „Balti Paviljon“. Ta on oma loomingust pidanud loenguid Helsingis, Londonis, Riias, Vilniuses, Barcelonas, Veneetsias ja Tallinnas. Ta on ajakirja MAJA kolleegiumi liige, kuulub Eesti kunstiakadeemia linnaehitusega tegelevasse uurimisprojekti „Lõpetamata linn“ tuumikgruppi ja ta on koos Sille Pihlakuga Eesti kunstiakadeemia avatud loengute sarja kaaskuraator.
*
Johan Tali on Eesti arhitektide liidu välja antava noore arhitekti preemia 2021. aasta laureaat. Preemia pälvis ta mitmekülgse tegevuse eest arhitekti, kuraatori, õppejõu ja arhitektuuriga seotud teemade populariseerijana. Tali kaasasutatud arhitektuuribüroo Molumba töid iseloomustab püüdlus tervikliku ja loominguliselt lahendatud ruumikäsitluse poole, erilist tähelepanu pööratakse hooneid ümbritsevale avalikule ruumile. Just avalik ruum ja sellest välja kasvav linnaplaneerimise temaatika köidab Johan Tali arhitektimõtet iseäranis. Seda mitte ainult filosoofilisel tasandil, mille raames tuleb uuesti mõtestada inimese sotsiaalsust ja teineteisega lävimise tingimusi üha linnastuvas maailmas, aga ka praktilisemalt, kaardistades näiteks Tallinna tulevikuperspektiive ja sellest lähtuvaid võimalusi, et linnaruumi avada ja uuesti mõtestada. Vestlusest Johan Taliga kumab läbi veendumus, et arhitektil on tähtis osa ka laiemal ühiskondlikul väljal.
Maailm linnastub. Tänaseks elab linnades enam kui pool maailma elanikkonnast ja 2050. aastaks ennustatakse linnaelanike hulgaks ligi 70% inimkonna koguarvust. Samaks ajaks võib inimkonna koguhulk paisuda 10 miljardi lähistele. Inimkonna senist ajalugu arvestades on need arvud üüratud. Kui suurt rolli mängivad need perspektiivid Sinu jaoks linnaplaneerimise ja sellega seotud arhitektuuri mõtestamisel?
Elame antropotseenis, ajastul, kus sisuliselt kogu planeeti katab ämblikuvõrguna tihe inimkonna punutud viiruslik linnastruktuur ja vähemalt eestlaste looduslähedasest perspektiivist nähakse linnastumist pigem inimkonna huku algusena. Kuid linnadesse koondumises peab nägema ka potentsiaali inimkonna sellisel kujul püsimajäämise ja uute oludega kohanemise vahendajana. Oma olemuselt on linn omalaadne vaikimisi kogukondlik kokkulepe sellest, kuidas me saame, koos toimetades, oma eludega paremini hakkama. Kui me üldsegi inimkonnana milleski kokku suudame leppida, siis selle kokkuleppe meediumiks saab olema linnakeskkond. Linnastumise jätkudes määrab see, kuidas me linnas elame, ka selle, kuidas me siin planeedil elame. Kui linn oma pika looga tundub igavikuline ja staatiline, siis mina näen selle linna iga liigutust ja uut kihti alati reaktsioonina kaasajale. Uus arhitektuur ei saagi olla muud kui kaasaegne. Selliselt peab kaasaegne arhitektuur alati joonduma ühiskonna püüdluste ja suundumustega, arvestama kaasaegse teadmise ja kontekstiga. Kui tahame võidelda kaasaja kriisidega, võiks alustada just linnadest: linn saaks olla mõjus kriisioperaator. Hea algus oleks ka see, kui tunnistaksime ehitatud keskkonna ja inimkonna osakaalu nende kriiside esile kutsumisel. Me alles õpime olema kriitilised oma tegemiste suhtes. Linnastumine on inimkonna ajaloo seisukohast küll oluliselt kiirenenud, aga linnade kahjutegureid tajume pigem pika aja peale. Seda kas või juba seetõttu, et ehitamine on niivõrd ressursirikas ja pikaldane tegevus, kus äraõpitud meetodid ja ehitustavad domineerivad vahest mitme põlvkonna vältel parimate praktikate üle. Olin hiljuti ühel konverentsil, kus enne mind esitleti arhitektide liidu juubeli puhul valitud Eesti 20. sajandi arhitektuuri silmapaistvaid hooneid. Loetelus olid eranditult raudbetoonkonstruktsioonid. 21. sajandil oleks sellises valimis kindlasti eesotsas teistsugused ehitusmaterjalid, juba puhtalt sellepärast, et märkimisväärselt tähtsamal kohal saab olema maavarade ja tooraine kasutus ja ringlus. Kaasaegse linna ehitamine käib paljuski katse-eksituse meetodil, otsides ruumilisi vasteid ideaalidele, mis tahavad olla kuidagigi adekvaatsemad kui see, mis meil hetkel on.
Inimkonna arvukus kasvab ja seda suurt massi koondavad just linnad. Ometi ei tähenda see automaatselt, et inimesele omane sotsiaalsus neis oludes areneks. Vastupidi, eraldatus, üksindus ja isoleeritus on jätkuvalt metropoliga kaasnevateks fenomenideks. Seda soodustab ka elu digisfääris, mille üle oled arutlenud oma kunagises essees „Teeskle, et oled üksinda …“. Kuidas kavandada linnaruumi, mis peab mahutama palju inimesi, aga samas masse hajutama? Mismoodi kujutleda tihedaid asumeid, mis võimaldaksid siiski loomulikku, sundimatut sotsiaalsust?
See on küsimus avalikust kogukondlikust ruumist! Nii, nagu sinu viidatud kunagine essee rääkis indiviidi suhtest kollektiivi, on see üldine küsimus sellest, kuidas kõik need üksikud hinged linnas oma koha ja kaaslased üles leiavad. Teisalt on see ka küsimus kohaloomest ja sellest, kuidas me indiviidina linna tajume ja kus ennast hästi tunneme. Lihtne näide oleks võrrelda linnastumist indiviidi vaatepunktist elukoha muutusega. Sotsiaalsus on lihtne, kui oled mitu põlve ühes ruumis üles kasvanud, aga see on midagi muud, kui liigud oma eluga võõrasse linnaruumi, kus on täiesti uus keskkond, kus on teistsugune elurütm ja teistsugused inimesed. Arhitekti vaatepunktist on oluline, et avalik ruum oleks ka võõrale avatud ning võimaldaks universaalset ja leidlikku ruumikasutust. Sundimatu sotsiaalsusena tuleks näha ka seda, et saad uues kohas jätkata oma elu ja kombeid muretult ja olla see, kes sa oled seni olnud. Linnaruumi erinevate paljude kasutuste lävepakk peab alati olema madal. Hea linna tunnebki selle järgi ära, et pakub võimalusi kõigile. Mind on alati paelunud see, kuidas me ruumis käitume, aga pigem just seetõttu, et arhitekti ülesanne on seda ruumi sõnavara pigem laiendada, mitte konkreetseid käitumismustreid ja kombeid rafineerida ja konkretiseerida. Kui ruum aga muutub väga spetsiifiliseks ja kodeerituks, siis muutub ka selle tarbimine järjest ühetaolisemaks ning seda rohkem võibki selle tarbijaid ühesuguse massina näha.
Kas maailmas on (suur)linnasid, kus sedasorti avatud ja paljude võimalustega ruumiloome kohta on häid näiteid?
Hea linnaruum suudab elu kanda. Siinkohal on ootamatuks võimalusterohke linnaruumi näiteks Barcelona, mis Cerdà joonistatud, nüüdseks juba iidse plaani järgi on kaardil ühesuguse ruudulise perimetraalsete kvartalite vaibana printsiibis pigem igav, ootuspärane ja jäik. Seevastu hoone- ja tänavaskaalal võimaldab selline linnaehituslik alusprintsiip ühe ühiku sisse paigutada väga eriilmelist elu päris paindlikult (linnulennult vaadelduna koosneb Barcelona linn identsetest ruudukujulistest kvartalitest). Arhitektuur teeb siin skaalahüppe, majadest saab kvartali kujul universaalne hüpermaja. Kvartali äralõigatud nurgad moodustavad ristmiku äärtes omavahel uue ruumilise olukorra – väljakuruumi, kuhu mahub kohvikuid, istumiskohti ja rohelust ning mida sealse muidu tiheda kodukeskkonna jaoks võib vaadelda kui teist elutuba. Elu tahab ja saab kolida tänavatele. Säärane ruumikvaliteet on iga uue projekti sünni juures juba DNA-na olemas. Seda elu on seal korraldamas esimese korruse tänavapoolne külg. Kui nüüd korraks piiluda teise äärmusse, siis võib olla väga kriitiline meie paneelelamurajoonide suhtes, kus avalikud funktsioonid nagu poed ja meelelahutus jms on majade juurest lahku löödud, koondunud suurematesse sõlmpunktidesse, kus seda elutoatunnet naljalt ei teki. Majadevaheline vabaplaneering on risti-rästi liiklusvahendeid täis, sest kogu aeg on vaja minna kuskile mujale. Eestis küsitakse uuselamurajoonide projekteerimisel elamispindade kõrvale tavaliselt 5% äripindasid, rohkem Excel ei luba. Usun, et see protsent peaks olema oluliselt suurem, aga selleks, et sinna jõuda, peaksime neid projekte vaatama natukene laiema silmaringiga ja mõtestama elamist linnakeskonnas. Arendajad peaks ka elamismudeleid arendama. Oleme sarnast loogikat üritanud jälgida näiteks Põhjala kvartali kujunduses, kus eesmärk on pakkuda kõike eluks, tööks ja meelelahutuseks vajalikku 24/7. Sellise läbipõimunud elu geen on meil kindlasti sees, kui meenutada taasiseseisvumisjärgseid suburbiasse tekkinud putkaärisid ja aianurgapoode.
Kui Eesti linnadele linnulennult mõelda, siis paljud kannavad nõukaaja elamuehituse koormat. Hruštšovkad ja kolhoosikeskuste paneelikad meenutavad, kui suuremahuline on kogu lähimineviku elamu- ja hoonetefond. Kui palju saab seda kõike Sinu arvates lähikümnenditel ümber mõtestada, ehk isegi ümber ehitada? Või tuleb selle pärandiga tahes tahtmata veel aastakümneteks leppida?
See on alati olnud väga oluline küsimus. Linnade ajaloost teame näiteid, kus terved linnad on sisuliselt projekti käigus ümber mõtestatud või uuendatud (nt Haussmanni Pariisi uued laiad kodanlikud bulvarid endiste looklevate slummide asemel või hilisemad Yona Friedmani hõljuvad avangardistlikud linnastruktuurid sellesama Hausmanni Pariisi linnaruumi kohal). Linnad ongi pidevas muutuses, aga ajalugu me eitada ei saa ega tohigi. Veneetsia arhitektuuribiennaali 2016. aasta näitusel „Balti paviljon“ me vaatlesimegi sellist kontekstist laetud ruumi, mis on erinevate mõjude keskel tekkinud ja eksisteerib kui unikaalne Balti ruum. Olgu selleks kontekstiks ideoloogia, majanduslikud olud, geoloogia, kliima vms, ehitatud keskkonda mõjutavad faktorid kombineeritult. Linn on elus süsteem ja täpselt nii, nagu me ei saa elus kogetut tagasi kerida, ei saa me oma linnasid uuesti ehitada ilma konteksti ja olukorda tunnetamata. Kui me vaatame konkreetselt Eesti ruumikultuuri pool sajandit tagasi, siis kindlasti on kriitilise noodina tunda ka teatavat negatiivset alatooni võõrvõimule. Terve Baltikum on täis samasuguseid paneelmagalarajoone, mille rajamise oleks võinud kindlasti teistmoodi korraldada. Samas jääksin ma tagasihoidlikuks sellise kriitika pealt uue arhitektuuri tegemisel, sest omas ajas oli see nõukalik elamufond samuti reaktsioon olemasoleva ruumi uuendamiseks. Nüüd, tagantjärele, on muidugi hea öelda, et kõik läks valesti, aga enamasti tehtigi halvasti. Nende armidega aga peame õppima elama. Loomepraktikas tuleb väga tihti ette, et on vaja mõni oma eluaja ära elanud hoone asendada uuega. Küsimus on pigem selles, milliseid kvaliteete me vana hoone loost oskame uude hoonesse kaasa võtta.
Oled teadur ja projektijuht uurimisprojektis „Lõpetamata linn“, mis tegeleb kaasaegse linnaplaneerimise teemaga just Tallinna näitel. Selle raames oli eelmise aasta jaanuarist maini arhitektuurimuuseumis Sinu kureeritud samanimeline näitus, mis tõi Tallinna kohta esile palju huvitavaid fakte ja kihistusi. Samas, kolmekümne taasiseseisvunud aasta järel tuleb tõdeda, et Tallinnas on palju stiihilist elamu- ja hoonearendust, mitte klassikalist, generaalplaanist lähtuvat linnaplaneerimist. Kui Saarineni enam kui saja aasta tagune Suur-Tallinna projekt nägi ette uhkeid puiesteid ja avalikke linna- ning kultuurihooneid, siis selles vallas on Tallinn ikka veel poolik, näiteks muusikute vajadustele vastavat ooperi- ja kontserdimaja pole tänaseni. Mida vajab Tallinn, et linnaplaneerimist puudutavad nägemused ei jääks ainult muuseumiseinte vahele?
Minu ja Karli Luige büroo Molumba loometöö põhiosa moodustavadki avalikkusele suunatud hoonete konkursid ja projektid. Näen iga päev, kuidas näiteks ERSO otsib omale kohta või kuidas Anu Rauale on oma muuseumi ikkagi väga vaja. Kultuuriobjektide tekke eeldus on ikkagi kultuurikiht, kultuuritarbijad ja kultuurikorraldajad. Arhitektina me pigem loeme seda publikut kui lähteülesannet ja üritame neile tekitada linnaruumis vastavat ruumi nendeks tegevusteks. Ei pea olema nii, et igas stiihilises elamu ja hoonearenduses võiks olla kultuuri funktsioon samamoodi, nagu Soome korterelamutes on pommivarjend, kuid kindlasti võiks igas linnaelanikus olla suurem janu kultuuri järele. „Lõpetamata linna“ kontekstis rääkisime ka linnas elamise kultuurist, mille üks oluline osa ongi linnaelanike oskus tahta head avalikku ruumi, sealhulgas avalikke hooneid. Populistliku valitsemise ajal tundub jalgadega hääletamine järjest mõjusam vahend, et saada omale meelepärane linnaruum. Eestis longivad turg ja poliitika ikka inimeste järgi. Tõsi on aga see, et valgustustööd peaks siiski tegema ka arhitektid, kellel on linnaruumist palju parem lugemus ja tunnetus. Visioon (nagu Saarineni Suur-Tallinn) ongi üks võimalik viis anda edasi suuniseid selle kohta, kuidas linnaruum võiks paremaks saada.
Sinu huvi on olnudki just avaliku ruumi loomine ja kujundamine kaasaegses linnas. Miks see Sind köidab?
Olen avalikku ruumi alati pidanud ühiskonna mingite põhitõdede ja vajaduste ühisosa lakmuspaberiks. Avaliku ruumi kõrval käib alati ka inimese privaatne ruum, kuid mulle intuitiivselt tundub, et see on territoorium, kus määravad otsused peab tegema igaüks ise ja arhitekt on pigem nende privaatsete ideede ellukutsuja. Olen iseloomult pigem koostööaldis ja otsin teistega mõistmist. Mulle vahest tundub isegi natukene hirmus mõelda, et ma kujundaksin kellegi kodu lähtuvalt oma vaatepunktist, mis on täis minulikke kiikse ja eelistusi. Avalik ruum on aga sellest seisukohast vaeslapse osas, sest keegi ometi peab ju kõigi eest rääkima ja tegema seda nii filigraanselt, et keegi ei tunneks, et tema arvamusega ei ole ühisruumi kujundamisel arvestatud. Hannah Arendt on kirjutanud sellest, kuidas Vana-Kreeka polises tuldi avalikku ruumi esinema mõttelise maski tagant piiludes, võttes selliselt avalikkuse ees rolli kui polise elanik ja etendades mingit riitust. Avalik ruum oli kui lava, kus teisi linnakodanikke kõnetada. Tänapäeval võib selline sotsiaalne riitus tunduda liialt elitaarne ja seaks avaliku ruumi kasutamise lävepaku liialt kõrgele. Avalik ja privaatne ruum on järjest rohkem segunemas ja me peame ka linnaruumis oskama näha maskide taha ja tooma natukene oma kodu tänavatele. Siis hakkab ka linnaruum pajatama järjest enam sellest, kes meie linna kasutajad üldse sellised oleme.
Kas hoonete rajamisel ja planeerimisel on mingeid printsiipe või üldisi põhimõtteid, mis ühendavad ja seostavad neid paremini linna avaliku ruumiga? Kui palju oled nendega püüdnud eksperimenteerida oma töös arhitektina?
Me oleme Molumbas jälginud lihtsat loogikat, et kõik hooned paiknevad rohkemal või vähemal määral avalikus ruumis ja see omistab hoone enda toimimisloogika kõrval suure rolli just hoone vahetu väliruumi disainile ja hoone väljanägemisele ning sellele, kuidas avalikkus seda hoonet tajub. Tuleb osata ette näha, kuidas inimesed maja kasutavad ja kuidas see maja vaateid raamib või fooni loob. Siit joonistub välja mõte sellest, et maja ja maastik saavad kokku ja loovad uue ruumi. Oleme seda ka päris demonstratiivselt teinud suurte küngastega Saue vallamajas, Narva Lidli poes ja ehk kõige mastaapsemalt Hiiumaa spordikeskuse ees, kus peasissepääsu ette moodustub avalik tegevusruum mänguväljakute, rulakausi ja istumisaladega. Karli naljatas maja avamisel, et Hiiumaa spordikeskus on Hiiumaa kontekstis oma mastaabi tõttu nagu sõbralik tulnukas, mis nina ees Hiiumaa pinda sööstnud ja maja ette uue pinnavormi tekitanud. Kui naljad kõrvale jätta, on siin selge ambitsioon ruumi sekkuda ja seda korraldada. Tihti õnnestub meil neid ideid ruumis ka väga demostratiivselt väljendada. Näiteks Saue vallamaja kaaristu on maja lakoonilise kolmnurkse vormi sisse uuristatud ja avalik ruum hoone ümber on mahust välja näritud. Katus, sissepääs, väljak, sein, ava, teede ristumine – need arhailised arhitektuurielemendid tuleb ka väljastpoolt hoonet tööle panna, igas projektis! Teine, peaaegu elementaarne mõju tuleb ilmakaartest ja valgusest. Juba Vitruvius teadis, et linnaruumi vormib päike. Midagi ei ole muutunud. Kui tahame, et hoone ümber oleks hea väliruum, tuleb seda teha selliselt, et kliima seda soosiks ning arhitektuur ja hea planeerimine saavad siin aidata. Tihti ei osata hoone juures sellele tähelepanu pöörata ja selle kogemiseks tuleb samuti aega varuda, aga see on meie jaoks alati strateegiline otsus, sest kõik küljed ei saa olla lõunaküljed.
Kui kasutame veel Tallinna näidet, kas Sa usud, et tänasesse Tallinnasse on võimalik luua avalikku ruumi, mis on inim- ja loodussõbralik? Kus me võiksime kõigepealt muutusi nägema hakata?
Korrektne oleks rääkida meie ökoloogilisest jalajäljest, igapäevasest liikumisvajadusest ja uusehitiste jalajäljest võrreldes olemasolevate hoonetega. Kindlasti peaksime rääkima ka sellest, kuidas saaksime looduslikke kooslusi ja bioloogilist mitmekesisust ehitatud keskkonda tagasi tuua. Kõike seda saabki tegelikult hea disaini ja mõtestatud linnaplaneerimisega teha. Optimistlikult võiks öelda, et need sammud kirjeldavad väga hästi seda, kuidas linn muutub ajas jätkusuutlikuks ja loodussõbralikumaks ning kuidas linn kindlasti aitab päästa elu siin planeedil sellisel kujul, nagu me oleme teda harjunud elama. Ma aga isiklikult leian, et kõigepealt peab meis tekkima omamoodi küünarnukitunne, mis ühest küljest kannustab kõiki meid oma igapäevaeludes, kuid teisalt tuletab meelde, et me oleme siin jamas ikkagi koos. Ma usun, et see käib veel eriti teravalt just linnaruumi kohta ja kutsub meid üles uutmoodi koostööle linnaelanikena.
Kuidas kavatsed oma ideedega edasi minna? Kas näitus „Tallinn – lõpetamata linn“ võiks anda mingi reaalse sisendi, mis aitaks Tallinnal soovitud suunas areneda? Millised muutused on Tallinnas sinu arvates lähikümnenditel kõige realistlikumad?
„Lõpetamata linn“ algas tegelikult EKA-s korraldatud uurimisprojektist. Sellest uurimusest tekkis näitus ja seejärel raamat, ja võin nii palju saladuseloori kergitada, et detsembris alustasime uue seitsmeosalise telesarja filmimist ETV programmi. Saate nimeks saab jällegi „Lõpetamata linn“. See on teemadering, millest on keeruline lihtsalt ja arusaadavalt kõigile rääkida, sest palju linnaga seonduvat on kogemuslik ja tunnetusel põhinev, paljud asjad toimuvad lihtsalt meie peadest kõrgemal, suuremal skaalal. Selleks, et kultiveerida linnas elamise kultuuri, tuleb selle loogika ja põhitõed võimalikult paljudele selgeks teha. Ma usun, et muutus algab linnakodanikest ja sellest, et peame ise olema valmis igal võimalusel tahtma paremat linnaruumi. Ma usun, et varsti tähendab see seda, et loobume vabatahtlikult pool päeva autos passimast, tarbime rohkem ümbritsevat linnaruumi ja seetõttu arendame seda ka tähelepanelikumalt, tundes, et oleme ise tunduvalt rohkem selle linnaruumi keskpunktis.
Küsis Joonas Hellerma, vastas Johan Tali
*
Valik Molumba ehitatud objekte
2021 Hiiumaa spordikeskus
2021 Kuressaare päevakeskuse saali juurdeehitus
2021 Narva Lidl
2020 Saue vallamaja
Valik Molumba konkursivõite
2021 Sindi kärestikukeskus
2020 Kuressaare päevakeskuse saal
2020 Keila laululava ja lauluväljaku rekonstrueerimine (koos Martin Alliku ja Häli-Ann Toomsiga)
2021 Manufaktuuri kvartal (uus elamuhoone ja asendiplaaniline lahendus)
2020 Mõdriku üliõpilaselamu-õppekeskus
2020 Mustjala päevakeskus ja pansionaat
2018 Hiiumaa spordikeskus
2018 Rääma sõudekeskus
2017 Narva Lidl
2017 Saue vallamaja
2017 Kalevi keskstaadioni rekonstrueerimine (koos Martin McLeaniga)
Valik tunnustusi
2021 Äramärkimine aasta puitehitise konkursil – Kuressaare päevakeskuse saal
2021 Noore arhitekti preemia
2020 Aasta puitehitis – Saue vallamaja
2019 Eesti maastikuarhitektide liidu ideepreemia – „Balti paviljon“ Veneetsia arhitektuuribiennaalil
Valik kureeritud näitusi
2021 „Lõpetamata linn“ – ekspositsioon Eesti arhitektuurimuuseumis
2016 „Balti paviljon“ – Eesti, Läti ja Leedu ühisekspositsioon Veneetsia arhitektuuribiennaalil
2014 „Vaba ruum“ – Eesti ekspositsioon Veneetsia arhitektuuribiennaalil
Valik ühisnäitusi
2021 „Majad, mida me vajame“ – SUPERROHELINE (Molumba ja Eik Hermann). Eesti arhitektuurimuuseum
2018 „Baltic Material Assemblies“ – Linnahall (Molumba). AA School of Architecture, London
