615 
TAGASI8. oktoobrist 2021 10. jaanuarini 2022 oli Arhitektuurimuuseumis avatud näitus „Oaas“, mis ilmestas seda, kuidas meie unistused ja soovid kujundavad meie suhet ümbritseva keskkonnaga ja sedakaudu ka ühiskonda ennast.
Kuraatorid: Barcelonas elav arhitekt ja kunstnik Irma Arribas ja Belgia päritolu videokunstnik Erich Weiss.
Osalevad arhitektid ja disainerid: Andrea Zittel, Santiago Borja, Office Kersten Geers David Van Severen, Norma Jeane, Alfredo Barsuglia, Elmgreen & Dragset, Irma Cohen, Tom Hengen, Rummu seikluskeskus ja ZA/UM.
Oaas on olemuselt selline koht vaenulikus keskkonnas, mida on võimalik asustada, ja seetõttu on sellest kujunenud külluse ja õnnestumise sümbol. Oaas tähendab puhkust, võimalust jätkata ja uut varjupaika oma soovi järgi vormida. Näituse kuraatorid Irma Arribas ja Erich Weiss on koostanud valiku olukordadest, mida saab vaadelda kui oaase. Enamik eksponeeritust on kunstiobjektid, mis suhestuvad ruumiga tarbimiskultuuri või tehnoloogilise võimekuse kaudu.
Kuraatorid ei püstita ühest probleemi ega võta selget seisukohta näitusele valitud materjali osas. Sellest koorub aga teooria oaasist kui kohast või mehhanismist, mille kaudu me kujundame kollektiivseid unistusi ja ettekujutusi suhtest ruumilise teisega. Teisisõnu: kuidas mingi koht mõjutab viisi, kuidas me näeme ja mõtleme kõigist teistest kohtadest, mis jäävad sellest väljapoole. Tuttavate ruumide kaudu kujuneb meie suhe tundmatu ehk võõraga: teisi planeete vaatame alati võrdluses Maaga, püüdes neid mõttes kujundada meie planeediga sarnaseks.
Näitusele valitud oaasid ei kujuta kunstpalme sinise basseini ääres ega ole isegi pelgalt füüsilised ruumid, vaid märksa keerulisemad olukorrad. Seda aitab ehk mõtestada Michel Foucault’ mõiste heterotoopia. (1) Kui utoopia on koht, kus asub ideaalne ühiskond, kuid mis siiski on fiktiivne, siis heterotoopia on koht, kus utoopia on teataval määral realiseerunud. Seega on heterotoopia samal ajal nii reaalne kui ka ebareaalne: reaalne, sest me saame neis kohtades viibida ja need on seotud kogu ülejäänud füüsilise ruumiga, ebareaalne, sest heterotoopia koosneb korraga paljudest kohtadest, mis peegeldavad ja loovad kõiki teisi meile teadaolevaid ruume neis kehtivate ideoloogiate kaudu.
Näiteks Rummu karjääri käsitlevad kuraatorid otseselt kui heterotoopiat, kus eksisteerivad koos nii vangla, kaevanduslaager kui ka seikluskeskus. Nende kohtade koosmõjust tekib ruum, kus on võimalik lahutada meelt keskkonnas, mille taust on läbini repressiivne. Niisiis viibitakse korraga kahes vastuolulise tähendusega ruumis. Ajaloo traagika on allutatud turumajanduslikule meelelahutusele, luues uue suhte oleviku ja mineviku vahel. Teistpidi aga tekitab kinnipidamisasutuse ja seikluskeskuse kattumine küsimuse selle kohta, kust jooksevad vabaduse ja valvamise piirid täna.
Tootmisoaas ja privaatsusoaas
Oaasid on meie kujutlustes puutumatud viljakad kohad, mida on võimalik hõivata füüsiliselt või ideedega. Uude, puutumatusse kohta on võimalik projitseerida utoopiat: oaas suudab mahutada meie unistusi – seal on kõik veel võimalik. Eri tüüpi oaasid räägivad eri tüüpi unistustest ja aitavad meil mõista seda tüüpi kohtade ja ideede mõju ühiskonnas ja ruumis. Üht suurt tarbimiskultuurile omast unistust – küllust – vaatavad kuraatorid kaasaegse põllumajandusliku tootmise kaudu.
Põllumajandus on inimese kõige dramaatilisem sekkumine keskkonda. Kui ajalooliselt on põllumajandus olnud osa meie vahetust elukeskkonnast, siis nüüd on see liikunud linnastunud maailma äärealadele. Puu- ja juurviljad on aasta ringi kättesaadavad tänu kontsentreeritud tootmisele Hispaania poolkõrbetes ja Hollandi linnastutes. Sealsed klaas- ja plastlinnad on omamoodi tootmis- ja tarbimisoaasid, mis vaatamata talvele või asukohale keset inimvaenulikku ruumi, logistikavälju või kõrbe võimaldavad meile lõputut toodangut.
Need on väga viljakad ja efektiivsed tootmisstruktuurid, mis asuvad keskkondades, mis meie jaoks ei sobi ja millelt me viljakust ei oota, ning pakuvad samal ajal seda, mida me arvame, et me vajame. Kõrgtehnoloogiline tootmine, kindlate liikide kasvatamiseks optimeeritud hoonestus ja suur saagikus võimaldavadki küllust, millest on läänemaailmas saanud normaalsus. Toodete pidev kättesaadavus õhutab tarbima üha rohkem, mis omakorda ajab üha rohkem tootma. Plast- ja klaaslinnad kui tootmisoaasid pidid rahuldama meie vajadusi, ent neid kandval unistusel – piiramatul naudingul – ei ole lõppu. Tekib surnud ring, kus selle asemele, et vajadust rahuldada, oaas ainult suurendab seda ja võimaldab konstrueerida näivuse, kus ülemäärasel küllusel pole tagajärgi.
Mööda California kõrbe ringi rändav robot Shybot (2017) väljendab veelgi vastuolulisemat, seekord asotsiaalse laadiga unistust: tema ainus eesmärk on olla üksi. Shybot on programmeeritud vältima igasugust kontakti elavaga ja liikuma sellest eemale. Ta loob reaalsuse, kus teisi ei ole, ja see ongi roboti idee: mitte kunagi kohtuda kellegagi.
Shybot sobitub hästi aina kiiremini kapselduvasse ühiskonda, kus infrastruktuur ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad võimaldavad meil kõrvale jätta vahetud kontaktid teistega ja kujundada oma autonoomne reaalsus. Moodsad sidevahendid annavad meile kontrolli selle üle, kellega ja kuidas me suhtleme. Me saame valida, kas, millal ja isegi kui kõvasti keegi räägib. Me saame teist mitte vaadata, välja lülitada tema kaamera – teha nii, et meil oleks mugav. Korter, auto ja personaliseeritud uudisvoog lubavad meil ise reguleerida oma suhet teisega. Selliseid tehnoloogiaid võib vaadata kui privaatsusoaase, kus meil on peaaegu totaalne kontroll meid ümbritsevate suhete üle, kus me saame ise kujundada endale meelepärase uutmoodi sotsiaalse reaalsuse.
Ühiskond, kus igaüks kontrollib oma suhteid teistega nagu Shybot, ei toimi. Me oleme paratamatult osa teistsugusest ühiskonnast ja katsed sotsiaalset reaalsust endale allutada saavad viia vaid võõrandumiseni. Tarbimine, mis põhineb tootmisefektiivsusel, saab vastata meie unistustele ainult seni, kuni me ei näe selle „efektiivsuse“ mõju suuremas pildis. Et unistus saaks realiseeruda, peab tootmine olema eemal, distants ja fantastilisena näivad tehnoloogiad varjutavad koha tegelikke suhteid ümbritsevaga.
Oaasi poliitika
Oaas on võimalus legitimiseerida midagi, mis muidu ei oleks päriselt lubatud. Äraoleku kontekstis, erandkorras, kus me oleme eemal oma tavapärasest ruumist, saab see aga olla normaalsus. Uut normaalsust saame luua ainult eemaldudes vanast: vahetades keskkonda, minnes reisile, hotelli, suvilasse.
Seepärast käsitleb oaas ümbritsevat keskkonda alati vaenulikuna selleks, et erineda dramaatiliselt sellest, milleg me oleme harjunud. Suur kontrast oaasi ja ümbritseva vahel muudab meie unistused eriti ihaldusväärseteks, headeks ja mõistlikeks. Kõrbes võib teha ükskõik mida, käituda ükskõik kuidas. Vaenulik keskkond legitimiseerib meie mistahes tegevuse ja laseb meil realiseerida unistusi, mis oma külluses käivad tegelikult ühiskonnale ja maailmale üle jõu. Meie unistused on meile vastuvõetavad ainult siis, kui nende tagajärjed on peidetud.
Ümbritsevasse suhtub oaas pealiskaudselt või hegemooniliselt, kaotades ära kõik seosed, mis utoopia realiseerimist takistavad, ja jättes alles vaid seosed, mis seda toetavad. Ka arhitektuuri võib vaadata kui vahendit mingi territooriumi kontrollimiseks. Selle hea näide on ainuke näitusel olev klassikaline arhitektuuriteos, büroo KGDV tehtud „Solo House“ (2017). Maja paikneb Barcelona lähedal puutumatus looduses, peegeldades seda ümbritsevat maalilist maastikku. See on uut tüüpi kuurordi prototüüp: ringikujuline hoone, mille keskel on suur sisehoov. Seda ümbritsevate eluruumide hoovipoolsed seinad on täielikult klaasist, välisperimeetri seinad aga kinnised. Suhtlus välismaailmaga toimub vaid sisehoovi kaudu.
„Solo House’i“ reklaamitakse kui võimalust sulada üheks loodusega. Hoone, kus kogutakse ja puhastakse vett ning mis toodab elektrienergiat, näib olevat keskkonnasõbralik, kuid tema ruumiline suhe vahetu füüsilise keskkonnaga räägib hoopis teist keelt. Hoone ei loo suhet maastiku või taimestikuga, vaid esitleb ja raamistab inimtegevust.
Asetuselt maastikus meenutab „Solo House“ Andrea Palladio Veneto villasid. Villad paiknesid krundi kõige kõrgemas punktis, kust avanesid vaated ümbritsevatele valdustele ning põllumajanduslikule tootmisele. Vaateid raamis alati sammastik või rõdu, mis andis tähenduse territooriumile, mitte vastupidi. Nii kehtestasid villad end territooriumi üle. Eesmärk oli võimalikult kaugele nähtav kontroll, valduse markeerimine, kuid ka selle valitsemine. Villad rajati 16. sajandil, mil Veneetsia tähelepanu ja kapital liikus merelt maale. Villad olid sekkumised, mis majandustegevuse kõrval pidid näitama Veneetsia patriitsi kohalolekut uuel viljakal maismaal.(2)
Näitusel eksponeeritud objektidega sarnanevad väga hästi ka digihiidude projekteeritavad peakorterid, mis järgivad nii vormilt kui ka suhtelt ümbritsevasse Veneto villade loogikat. „Apple Campus“ (Norman Foster) on suur ringikujuline sisehoovile orienteeritud hoone nagu „Solo House’ki“. „Apple Campus“ on Facebooki peakorter, mis asub looduskaitseala piiril keset sood, kompleksi südameks olev tänav on ümbritsevast maailmast rangelt eraldatud ning ligipääsetav vaid sealsetele töötajatele. Selle suhe välismaailmaga on täielikult virtuaalne ja Facebooki enda kujundada.
Mingis mõttes kõneleb seda tüüpi arhitektuur teatud viisist, kuidas me maailmas olla tahame. Uue tehnoloogiaga, uues, puhtas ja viljakas looduses.
Põgenemine suletud süsteemi
Kõik need kohad – Shybot, klaas- ja plastlinnad, „Solo House“ ja digihiidude peakorterid – on suletud ja eraldatud süsteemid, mis loovad uut tüüpi reaalsust enda sees, aga kujundavad selle kaudu ka kõike ülejäänut. Jätnud kõrvale kõik segajad, hoiavad nad omaette, et realiseerida oma ühiskondlikku ja tehnoloogilist unistust.
Neid ühendab teatav uue alguse idee. Visioonide keskmes näib olevat lootus, et materiaalsete ja tehnoloogiliste võtetega oleme võimelised loodusest piisavalt efektiivselt ja puhtalt ressursse ammutama, arvestama teiste eluvormidega, neid edukalt oma infrastruktuuridesse põimima ning ehitama uusi ja paremaid linnu. Ühesõnaga – võimelised jätkama kehtiva süsteemiga. See kõik ongi tõsi, aga selliste visioonide (heterotoopiate) varjukülg on see, et need põhinevad olemasolevatel kultuurilistel ja sotsiaalsetel oludel, taastootes neid võib-olla ökonoomsemalt, kuid pakkumata tegelikult muutust ühiskonnale tervikuna. Seades fookuse tehnoloogilistele lahendustele, jääb nägemata neid ümbritsev sotsiaalne ruum. Vaesus, ebavõrdsus ja võõrandumine jäävad visioonides tagaplaanile. Kõik näitusel esitatud oaasid on selgelt seotud oluliselt suuremate nähtuste ja protsessidega, kui esialgu paistab.
Nii lubab oaas kui mehhanism jätta maha olemasoleva ühiskondliku ja ruumilise reaalsuse, et kehtestada uus ja parem. Seal on võimalik end mõelda inimkonnast ja selle taagast vabaks ning vaadata probleemidest mööda. Kuid iroonilisel kombel laieneb sellise põgenemise tagajärjel kõik see, mille eest ära mindi.
*
Seda, mis meie unistustest saab, „Oaas“ ei näita. Kuraatorid ühendavad rea probleeme, ent ei paku lahendusi. Kõik otsad jäävad lahti. See aga, kuidas me oma unistusi ruumiliselt realiseerime ja käitume terra nova’ga, asustamata alaga, näitab mitte ainult seda, mida me tahame, aga ka seda, kes me oleme. See võimaldab meil näha seda, millest me ei unista, mis jääb unistustest kõrvale. Kuni meie unistuste elluviimine põhineb hegemoonial ümbritseva suhtes ja tehnoloogilised lahendused eksklusiivsusel ja suletud süsteemidel, vältides seda, mis on meile ebasobiv, siis ei ole ka lootust, et toimuks tõeline muutus. Unistused ja tehnoloogilised lahendused teenivad küll meie vajadusi, ent loovad ka meie ihasid. Väljapääs sellest ringist ei seisne mitte tehnoloogias, vaid selles, kuidas leida ühisosa ja näha pealtnäha isoleeritud soovide ja unistuste taga suuremat (ruumilist) maailma.
Siim Tanel Tõnisson
1 – Michel Foucault, “Ot Other Spaces: Utopias and Heterotopias”, Diacritics 16, nr 1, Spring 1986, 22-27. Prantsuse keelest inglise keelde tõlkinud Jay Miskowiec.
2 – Pier Vittorio Aureli, The Possibility of an Absolute Architecture (The MIT Press 2011).
