Ingrid Ruudi kirjutab arhitektide suhtest ajaga ning erinevatest viisidest, kuidas kõrges eas arhitektid oma tegevust ajalukku jäädvustavad.
Arhitektidel on ajaga väga spetsiifiline suhe. Terav pilk kaasajale on enesestmõistetav eeldus, aga projekteerimine, uue ruumi kujutlemine nõuab tegelikult mõttelist paiknemist tulevikus. Samal ajal tuleb – ideaalis – samahästi mõista minevikku: kuidas aeg ja asjaolud on kujundanud sellise ruumi, nagu ta meil parasjagu on. See vajadus paikneda ühtaegu eri temporaalsustes võib mõjuda pisut skisofreeniliseltki. Mis on õieti arhitektuuriteos ja millal ta on – kas projektina praegu? Valmisehitatuna tulevikus? Sisseelatuna veel kaugemas tulevikus? Rääkimata neist megalomaanidest, kes võtsid teosena arvesse ka varemeid tuhande aasta pärast. Kui siia lisada arhitektuuriproduktsiooni paratamatu aeglus – hulk arhitektist endast sõltumatuid asjaolusid, mis planeerimise, projekteerimise ja ehitamise käigus niikuinii aega võtavad, aga vahel ka protsessi kuudeks või aastateks toppama panevad –, siis pole ime, et vajadus ja püüd kontrollida aega selle erialaga alati kaasas käib. Nii nagu projekteerimine eeldab teatavat linnulennuvaadet praegusest tulevasse aega, on arhitektid varmad ka hoolitsema selle eest ja kontrollima seda, kuidas nende tegevus ajalukku jäädvustub.
Veidi aja eest tähistas Andres Alver oma 70. juubelit raamatuga „AA. Arhitektuurist“, mis esitleb end paari aasta taguse Kuressaares toimunud ülevaatenäituse ilmumata jäänud kataloogina. Olemuselt on siiski tegemist 400-leheküljelise läikpaberil esindusalbumiga, mis koondab valiku projektidest, konkursitöödest ja ehitatud hoonetest, mis mõne üksiku erandiga on valminud viimase paarikümne aasta jooksul. Nii et see ei ole õigupoolest elutöö kokkuvõte: ühe vahekokkuvõttena on ju 1999. aastal koos Veljo Kaasiku ja Tiit Trummaliga ilmunud ka „Üle majade. Linnaehituslikke projekte ja artikleid aastatest 1994–1998“. Sellegipoolest kõneleb „AA“ valikutest, mida ja kuidas on jäädvustamise vääriliseks peetud: oma arhitektitee algusaastatest Nõukogude ajal on ta selleks pidanud näiteks ühtainust objekti, Haabneeme tehnokeskust, mis oma komplekssusest ja tõeliselt suurest joonest hoolimata kunagi valmis ei saanudki, aastaid kummalise varemena, ajastu tunnistajana, keset hoogsalt arenevat keskust seisis ja lõpuks lammutati. Küllap pälvis Haabneeme koha raamatus mitte ainult lammutamise, vaid ikka ruumi iseloomu tõttu: selles oli dramaatikat, mida väljendavad paljud Alveri projektid ja mis seekordses komplektis kuidagi eriti esile tuleb. Varasemates nii „Üle majade“ artiklites kui intervjuudes on Alver sageli ära märkinud Rem Koolhaasi ideede ja hoiakute olulisuse linna kui iseareneva organismi suunamisel. Nüüdsest raamatust kumab aga ehk mõneti üllatuslikult läbi Kenneth Framptonit, kelle jaoks oli üks põhiväärtusi linn kui avalik näitelava. Alver rõhutab, et lisaks ratsionaalsusele peab linnas leiduma „midagi muud“; ka virtuaalsusest küllastunud inimene vajab päriselu kogemust, aga mitte juhuslikku, vaid vajab seda läbikomponeeritud ruumina. Arhitekt ilmneb siin raamatus kui suur unistaja (konkursitöid ja teostamata projekte selgitavates tekstides on eriti rohkelt kolme punktiga lõppevaid lauseid), kelle missioon on orkestreerida suurt pilti. „Suur kujund on asi, mida tasub otsida,“ kirjutab ta, kuid see kujund pole kindlasti tühi, vaid täis polüfoonilist aktiivsust. Linnaruum on selles nägemuses suisa sümfooniline, linn kui üks suur etendus. Kuigi dramaatilise kuju võtavad isegi väikesed ülesanded, olgu selleks kõige arhetüüpsemalt majakujuline majake Pärnus, jõuline valge betoonvorm või petlikult süütu sindelkattega eramu, mille varikatusealune äkiliselt punane.
On selge, et Alver tahab jäädvustuda Loojana. Omaenda mälestuste või arengutee lahtirääkimise asemel klaarib ta arveid nii kaasaja konkursipraktikaga kui kogu 20. sajandiga, ses mõttes räägivad tekstid meiega mitte otste kokku tõmbaja, vaid jätkuvalt teha tahtja vaatepunktist. Arhitektuur ongi veel üks väheseid valdkondi, mis ei ole noorusekultusest üleni vallutatud, vaid kus autoriteet koguneb ajaga ja vanussurve ei välista parimate tööde valmimist hilises eas. Autorit käivitavaks jõuks on lõputu rahulolematus: mõnikord on selge, kes on süüdi või loll, mõnikord jääb see ebamäärasemaks. Kumab läbi hoiak, et võib-olla nende ruumide asukad lihtsalt ei väärigi kogu seda urbaanse elu ilu. Metsarahvas ei oska linnas elada – Alver pole kindlasti ainus sellele mõrule tõdemusele jõudnud Eesti arhitekt, küll aga ehk üks jonnakamaid ja kannatamatumaid. Ja kuigi nii ambitsioonikas teos taotleb kindlasti laiemat avalikkust, on nii visuaalide kui teksti poolest selge, et esmalt on kõnetatud ikkagi eriala enda kogukonda – neid, kes teavad ja mõistavad. „Päris vastuse annab ajalugu,“ ütleb Alver konkurssidest kirjutades: arhitekt mõõdab oma teed ja tegemisi ikkagi mitte tänases, vaid aja makroskaalal. Arhitektuur on Sisyphose töö, aga ometi ka lõputult optimistlik: mingis tuleviku ajaloolises ajas selgub lõpuks õige vastus, pääseb võidule hea ja õige lahendus.
/…/
Edasi saab lugeda ajakirjast: https://ajakirimaja.ee/2-2024-116-korge-iga/
30 
TAGASI
