Park Hotell Viljandi on suurepärane näide tellijate, ehitajate ja arhitektide õnnestunud koostööst. Algupärane arhitektuur on oskusklikult põimitud moodsate siselahendustega. Rõõm on tõdeda, et hotelli külastatakse tihti ka puhtalt uudishimust ja tänu sellele oleme saanud juurde palju häid kliente ja koostööpartnereid. Hoone olemus toetab meie igapäevast töökeskkonda.
Kristjan Saar, hotellijuht
1910. aastal valminud Park Hotelli uusrenessanslikus stiilis hoone oli tol ajal üks suuremaid ja moodsamaid ehitisi kogu linnas. Hoone ehitas eestlasest ärimees Villem Ormesson ja justnimelt hotelliks, hiljem on seal olnud erinevaid haridusasutusi. Projektiga alustades oli hoone seisukord väga kehv. Fassaadid sai säilitada, kuid sisust oli väga vähe järel – peamiselt üks trepikoda koos oma detailidega. Laed ja seinad on peaaegu kõik uued.
Hoone uuenemisprotsessis on ühendatud uus ja vana: juugendlikud meeleolud harmoneeruvad modernistlikega otsekui vihjena õhustikule, mis võis seal varasemalt hõljuda. Sekkumiste eesmärk ei olnud hävinud minevikku taasluua, vaid seda tänapäevases võtmes tõlgendada. Soovisime luua ajaloolise hoone müüride vahele tänapäevase interjööri, mis mõjub luksusliku ja väärika hotellina.
Restoran on värviline ja pidulik, Herkki Erich Merila spetsiaalselt antud ruumile tehtud fotolavastused hotelli omaniku kunstnikust poja loomingu ainetel loovad ruum ruumis elamuse. Numbritubadel ja sviitidel on kõrged laed ja seinatahveldus, rahulikke taustavärve ergastavad sügavates toonides sametkardinad, padjad ja mööblidetailid. Siin-seal tulevad haruldaste meenutustena minevikust esile üksikud hoolikalt restaureeritud originaaldetailid. Hall-must-valgelt kujundatud vannitoad on nii välimuselt kui ka sisult tänapäevased.
Hoone südameks olev punastest tellistest seintega aatrium erineb muust hoonest – tegu on kunagise õueruumiga, millest on täna saanud kõrge klaaslaega köetav siseruum. Soovisime siia luua teatava nihestuse. Hotellikorpus on privaatsem, ning aatrium, mis on avalik ruum, tähistab oma punase tellisseinaga välisruumi. Nendevahelisse õhuruumi sekkuvad eri kõrgustel puitsillad, kust pääseb numbritubadesse ja mille naturaalses toonis puit muudab tellisseinte kiviselt karmi tekstuuri hubasemaks. Ruumiliselt olid sillad kõige atraktiivsem ja otstarbekam lahendus, kuna pidime silmas pidama evakuatsiooniteede ja trepikodade paiknemist.
Margit Aule
Eesti arhitektuuripreemiad 2019
1998 
TAGASI
