Kõigist preemiatele esitatud haridusruumidest oli Pärsti lasteaed see, mille puhul tekkis kohe ettekujutus, kuidas lapsed seal õnnelikult toimetavad. Ruum on helge, rõõmus, värviline, mänguline, muretu – just selline nagu lapsepõlv olema peab. Lasteaeda külastades tekkis tahtmine olla isegi taas laps ja elada just Pärstis.
Viljandi vald on renoveerinud Pärsti mõisalasteaia muinasjutulised lasteaiaruumid, mille käigus arvestati 150 aasta vanuse puidust hoone eripäraga ning maja sisustati eritellimusel valminud mõisastiilis mööbliga. Ruumid ootasid korralikku renoveerimist mitu aastat. Uutes renoveeritud ruumides on lastele loodud mitmeid uusi ja põnevaid mänguvõimalusi. Mängualaks on muutunud koridor, kus seintel on erinevad motoorikakeskused (puidust ja vildist). Magamistuppa pääseb n-ö väikese salaukse kaudu. Magamistoa sopiline turnimismaja võimaldab läbi vitraažakna uudistada teiste tegevusi mängutoas. Riietusruumi keskele on aga loodud põnev ja pehme istumissaareke, mille keskele on loodud turvavärav sarnaselt lennujaamadega. Mängutoas on lastel oma mõisakohvik ja salakapp, kus on peidus puutetundlik tahvel. Astra Jamnes, lasteaia juhataja
Mäletan hästi esimest kohtumist tellijaga lasteaia ruumides – korras ja kenad, aastakümnete jooksul võimaluste piires uuendatud, ent puudus see tunne, mida mõisa sisenedes ootaksid. Külmroheline kõrge laega magamistuba, mis mahutas vaid sahtelvoodeid ja paari tugitooli, alumiiniumprofiilis laminaatkabiinid tualettruumis ning palju eriilmelist mööblit, mis vastavalt vajadusele eri aegadel kokku toodud, moodustasid küllaltki eklektilise ilmega lasteasutuse interjööri. Aga lasteaed ei peaks olema asutus, vaid hubane keskkond neile väikestele, kelle jaoks lasteaed annab esimese sotsiaalse kogemuse väljaspool kodu.
Minu soov oli luua lapselikult mänguline keskkond, sidudes lihtsaid äratuntavaid elemente loodusest mõisaaegsete motiivide ning kujundusvõtetega. Mõneti üllatav oli, et viimistluskihtide uuringud ei paljastanud tapeedikatkeid ega maalinguid. See teadmine andis vabaduse ja mõnes mõttes õigustuse kirjutada kauni Pärsti puitmõisa interjööri ajalukku uus peatükk. Minu idee tuua klassikalises piiramata pinnamustris ruumi seintele putukad ja pargipuude lehed aitas imeliselt ja originaalselt šabloonideks vormistada Kristiina Ribelus. Värvitoonide valik sai julge ning põhjendatud vastavalt ruumi otstarbele – roheline on tärkamise värv ning sobib seetõttu tervitajaks garderoobis, kollane loob erksa fooni tegevustele mänguruumis ning sügav roosa aitab keskenduda. Sinine, teadagi, uinutab.
Ruumide planeering palju ei muutunud. Paari hilisema vaheseina eemaldamisega muutusid avaramaks koridor ja mängutuba. Madala salauksena, mille kaudu saab liikuda mängu- ja magamistoa vahel, markeeriti koridoris mõisaaegse ukse asukoht ning uuringute käigus seinast leitud endine siseakna asukoht täideti taas värviruudulise aknaga. Õnneks oli originaalne laudpõrand päris suures ulatuses säilinud ja taastatav ning siseuksed peitsid värvikihtide all hästi säilinud aaderdust, mis on täna ühel uksel ka eksponeeritud.
Sisustus on suures osas valminud erilahendusena. Lasteaiale vajalik funktsionaalsus vormistati mõisa interjööri sobivalt. Ja nagu enam kui sajandi eest armastati nipsasjakesi ja dekoratiivseid detaile, sai ka siia neid näpuotsaga lisatud.
Mulle meeldib mängida ja magada ja see, kui me täna kätega tegime sünnipäevalapsele pilti ja õhupalle, ja siis mulle meeldib see ronimisturnika sile auk. Liis-Marii, 5-aastane
Mulle meeldib pood, seal saab müüa. Armin-Erik, 5-aastane
Mulle meeldib see, mis seal küljes on. (osutab magnettahvlile) Ann-Merii, 3-aastane
Kõik on täiuslik. Ikka veel imestan meie WC üle. Muudetavad lauad pakuvad tegevusteks võimalusi. Laste lemmik on poenurk ja interaktiivne tahvel, salauks ja magamistoa ronimisatraktsioon. Üsna uskumatu, et meil selline ruum on. Reet Arak, Pääsupesa rühma õpetaja
Pärsti renoveeritud mõisa lasteaias saavad kokku ajalooline ruum ja lapsed. Historitsistliku hoone renoveerimisel pidas sisearhitekt silmas nii seda, et säiliks hoone mõisalikkus, aga sedagi, et tulemus arvestaks selle tänapäevase funktsiooni ja vajadustega ning ennekõike – väikeste kasutajatega. Eesmärk oli, et ruumis pääseks mõjuma hubasus ja mängulisus, et ruum ei jääks lastele võõraks ega kaugeks.
Mõisaajast olid osaliselt säilinud vanad laudpõrandad. Alles oli ka enamik sajandivanuseid siseuksi, mille hilisemate viimistluskihtide all peitis end suhteliselt hästi säilinud aaderdus – ühel uksel on see ka eksponeeritud, teistel aga suure kasutuskoormuse tõttu linaõlivärvi all varjul. Huvitavad ja lasteaiaga suurepäraselt haakuvad ajaloolised leiud on kummagi originaalasukohas taastatud lambriikõrgune salauks ja värvilise klaasiga siseaken, mis ühendavad magamistuba mänguruumiga. Need loovad interjööri vaid laste kasutuses ruumiosa.
Mõisaaegset hõngu annavad ka pildiraamid. Omal ajal eksponeeriti seintel mõisavalitsejate pereliikmete pilte, kuid nüüd laste loomingut. Interjööri värvigamma valiti sondaažidest leitud materjali järgi, kuid see on ruumides arvestades ruumipsühholoogilist mõju ümber mängitud.
Põhjalikult on ette võetud ruumi väikseim element – detail. Kuna hoonest uurimistööde käigus märkimisväärset mõisaaegset ornamentikat ei leitud, siis otsustati peenuse lisamiseks ammutada inspiratsiooni mõisapargist – tuua sealne loodus siseruumidesse lehe- ja putukamotiividena. Putukaid leidub nii seinavärvi šabloonimustrites kui ka kapinuppudel. Detailitundlikkust näitab muu hulgas asjaolu, et tähelepanuta pole jäetud isegi uksehingesid. Ust ukseavas enam küll ei ole, ent hinged jäeti piita alles ja turvalisuse huvides kinnitati need mõlemat lehte pidi.
Sisearhitektil on hea meel selle üle, et kätte on jõudnud aeg, mil peale kooliruumi on hakatud väärtustama ka koolieelikutele mõeldud ruumi ja pärast riigigümnaasiumite ehitamist on järg jõudnud ka lasteaedade uuendamiseni.
2713 
TAGASI
