Eesti arhitektuuriväljal näikse olevat esile tõusmas üks vahepeal unustusse vajunud kihistus – 1990ndate teisel poolel ja 2000ndate alguses ehitatud majad. Paljud neist on aga sellesama protsessi käigus ka hävimas, kuna nad on sattunud ja sattumas üha intensiivsema ümberehitamise või maha lammutamise surve alla. Madli Kaljuste näitab, et nähtus väärib arutelu, lisades arhitektuuriajaloolaste ja näituste raames tõstatatud üleminekuaja arhitektuuri teemale arhitekti vaatenurga – ning eksperimenteerib selle käigus viisidega, kuidas mõelda selle pärandiks muutuva kihistuse üle. Tema essee võtab tähelepanu alla iga päev tallinlaste silme all oleva, aga sellegipoolest unustusse ja perifeeriasse vajunud piirkonna: endise Punase RETi tööstuskvartali ja Parda tänava Tallinna kesklinnas, mis oli üleminekuajal üks esimesi ümber ehitatud tööstusalasid. Tundlik lähenemine, värske pilk ning detaile välja fokuseerivatest fotodest ja õlipastellidest illustratsioonid toovad esile endise Punase RETi maja dünaamika, kihistused ja transformatsioonid pangahooneks ning Rahvusraamatukogu asenduspinnaks. Uurides muuhulgas, kuidas kohaldada raha laenutamiseks (kohaldatud) hoonet raamatute laenutamiseks, võib artikkel ühtlasi panna mõtlema, kas taolisel esmalt industriaalseid ja seejärel kapitalistlikke funktsioone avalike ja/või kogukondlike funktsioonide vastu välja vahetaval dünaamikal võiks olla ka laiemat kõlapinda.
Linda Kaljundi
Žürii, Eesti Kunstiakadeemia professor
440 
TAGASI
Kujundus: Unt / Tammik, kaanefoto: Gregor Jürna
