Eesti Kunstiakadeemia uusmeedia osakonna magistrandid lõid renoveeritavale Tartu kaarsillale kohaspetsiifilise ruumilise heli ja valguse püsiinstallatsiooni. Loomingulise kontseptsiooni märksõnad on “vesi” ja “peegeldused”. Nii nagu sild loob kahe kalda vahele ühenduse, otsib ka helikujundus dialoogi ümbritseva keskkonnaga ning oluliste ümbritsevate helidega. Raekoja kellatornist kostuv kellamäng kandub sillale edasi ja peegeldub muundunud kujul linna tagasi. Just nagu vesi, mis moonutab keskkonna peegeldusi. Dialoog kellamängu ja kaarsilla helimaastiku vahel seob linnaruumi tervikuks ning pikendab nii silla kui ka jõe kohalolu.
Mul on hea meel, et tänu renoveeritud kaarsilla heli- ja valguslahendusele on nii kaarsild kui Emajõgi linnapildis paremini märgatavad. Pilkupüüdev vaatemäng toob inimesi aina enam jõe äärde jalutama. Efekt on eriti võimas õhtuhämaruses, mil muusika loob jõe kohale erilise aura ning valgusmäng peegeldub veepinnalt. See tekitab samaaegselt nii piduliku kui müstilise tunde.
Eriti tore on see, et Ülejõe linnaosa teiselpool silda ei tundugi enam nii kauge ning loodetavasti jõuavad Tartu külalised nüüd ka Emajõe teist kallast avastama.
Kaari Siemer, tartlane
Iga päev kostub sünkroonis raekoja kellamänguga sillalt viie erineva helikunstniku teosed, mis alustavad dialoogist kellamänguga ning arenevad sealt edasi. Helikujundus ei ole kellamängu toetav element, vaid iseseisev taies, mis arvestab keskkonnas toimuvat ja aitab linnaruumi helipilti siduda. Kaarsilla valguskujundus toetab helisid ning võimendab kogemust.
Suurim väljakutse oli leida kompromiss loomingulise eneseväljenduse ja avalikule ruumile seatud ootuste vahel.
Martin Rästa