Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia nominent 2017
Eesti Arhitektide Liidu Arhitekti aastapreemia nominent 2017
Asukoht

Arhitektuur
Raivo Kotov, Andrus Kõresaar, Olga Batuhtina (KOKO Arhitektid)
Sisearhitektuur
Raili Paling, Kadri Kaldam (KOKO Arhitektid)
SWISS Property
Tellija
Rotermann City
Ehitaja
Oma Ehitaja
Projekt
2007-2016
Valmis
2016
Fotod
Tõnu Tunnel

  17

Küsimustele vastasid KOKO arhitektid.

Milline oli objekt teie kätte tulles? Millega pidite arvestama ja kuidas suhtusite vanasse?

1990. aastast alates oli elevaatorihoone olnud kasutuseta ja selleks hetkeks, kui hakkasime projekteerima, oli see seisnud viimased kümme aastat täiesti mahajäetuna. Kontrollkäigu hoone seisis paljude aastate jooksul ilma katuseta ja oli väga kriitilises seisukorras. See ei olnud koht, kuhu tahtnuks õhtul jalutama minna. Hämar ja hirmutav.

2006. aastal hakkasime tegema esimesi samme hoone taastamise suunas, majandussurutise tõttu jäi aga projekt seisma ja uue hooga alustasime 2013. aastal.

Milline oli objekti peamine arhitektuurne ja sisearhitektuurne lähtepunkt?

Välis- ja sisearhitektuuris oli põhiprintsiip säilitada ja eksponeerida hoone ajaloolist väljanägemist, selgelt eristada uusi ja vanu konstruktsioone, lisada uusi detaile minimalistliku kujuga ning kindlasti lähtuda hoonest endast. Ajalooline hoone ise räägib, milline lahendus paremini sobib.

Näiteks uue klaastorni karkassi ja klaasi jaotuse lahendus on inspireeritud vana seadmetorni konstruktsioonist. Kui lammutuse jooksul eemaldati eterniidist paneelid, tuli välja rombikujuline karkass. Ühe sisetrepi piirde lahenduses kasutasime vertikaalseid vardaid. Need on inspireeritud ajalooliselt hoone sees paiknenud horisontaalsetest varrastest, mis hoidsid välisseinu stabiilsena. Nende tõmbiotsad on ilusti säilitatud välisarhitektuuris – neid saab näha fassaadil. Lisaks on üks evakuatsioonitrepp integreeritud kunagise viljasalve sisse. Enim on külastajatel võimalik nautida hoone ajalugu esimesel korrusel, kus paiknevad äripinnad ja kus on säilitatud viljakolud, mis moodustavad võimsa laemaastiku.

Mis teid selle projekti juures kõige rohkem proovile pani?

Umbes 50% hoone pinnast oli ilma loomuliku valguse allikata. Kõige raskem oli leida sellele pinnale uut funktsiooni. Koos tellijaga katsetasime erinevaid lahendusi alates kunstigaleriist kuni bowling’u-saalini.

Sobivaimaks lahenduseks said teisele ja kolmandale korrusele planeeritud tantsu- ja joogastuudiod, mis ei vaja loomulikku valgust. Neljandal korrusel ja katusealusel viiendal korrusel paiknevad bürood, mis on planeeritud läbi kahe korruse. Akendeta esimesel korrusel on koosolekuruum, köök ja tualetid, mis saavad loomulikku valgust kaudselt läbi katuseakende.

Mis pakkus selle projekti juures suurimat rahulolu?

Peale peaaegu kümmet aastat projekteerimist ja ehitamist on see hoone saanud lõpuks uue elu ning on inimestele avatud. Igaüks saab nautida selle ainulaadset välis- ja sisearhitektuuri. Nüüd on sellest saanud koht, kuhu tahaks minna ja kus tahaks aega veeta.

Elevaatori rekonstrueerimise projekt on hea näide arendaja, arhitekti ja ehitaja ühisest visioonist ning soovist anda uus hingamine omanäolisele tööstuspärandile, tegemata samas järeleandmisi funktsionaalsuses ja kvaliteetse linnaruumi kujundamises.

Küsis Karen Jagodin

Eesti arhitektuuripreemiad 2017