Eesti esindushoone pakub meie riiklikele külalistele hubast, samas esinduslikku rännakut meie mitmetahulise kultuuri- ja riikliku korralduse kujunemise loosse, kusjuures vaatepunktiks on ikka tänane päev. Väga väärika ajalooga hoonesse on suhtutud lugupidamisega, see on seadnud mitmeid piiranguid, kuid seda enam on välja tulnud arhitektide ja ehitajate oskus mahutada kitsastesse piiridesse kaasaegse sisseseade ja funktsionaalsusega esindushoone vajadused.
Gert Uiboaed, Riigikantselei sümboolikanõunik
Eestimaa Rüütelkonna hoonest on pärast 12-aastast projekteerimisprotsessi ja kolmeaastast ehitust valminud Eesti Esindushoone. Valminud on maja, kus võetakse vastu Eestit külastavaid välisriikide esindajaid, kus saab korraldada riiklikke vastuvõtte, konverentse ja pidulikke õhtusööke.
Kui esmalt tundus hoone eksklusiivsem ja huvipakkuvam osa 1849. aastal valminud neorenessanslikus stiilis peahoone, siis tööde käigus pakkus avastamisrõõmu Kohtu tänava poolne hooneosa. Kõige olulisemaks leiuks osutus üle 300 aasta peidus olnud plafoonmaaling esimesel korrusel, mis muutis nii ruumide planeeringut, valgustust kui ka sisustust. Ka teised, väiksemad leiud nagu Omariikluse saali sambad või vana trepihalli seinte marmoreering tuli sobitada planeeritavate ruumide kujundusega.
Pikka diskussiooni vääris ka Maapäevasaali lahendus. Oli vaja nii ajaloolaste, arhivaaride kui ka restauraatorite nõusolekut, et saali seintele paigaldataks tagasi seal olnud ja vahepeal ajaloomuuseumi hoidlas seisnud rüütelkonna vapid. Vastavad joonised valmisid säilinud fotomaterjali alusel, originaaljooniseid säilinud ei olnud.
Kõige suuremaks väljakutseks, kuid samas hiljem kõige vähem hoomatavaks osaks kogu projektist ja ehitustöödest on eriosad ning nende paigutamisega seonduv. Kuidas lahendada akustika, tuleohutusnõuded, turvalisus ja ligipääsetavus nii, et seda kõike ei märkaks ja kõik nõuded oleks täidetud nii, et vana väärika hoone üldilme ja miljöö säiliksid? Stilistiliselt oli eesmärk vältida kopeerimist ja rekonstrueerimist. Kõik lisatav uus on selgelt modernne ja kaasaegne: uued avatäited, vaibad, eritellimusmööbel, valgustid. Pea kõik hoone sansõlmed on rajatud uutesse asukohtadesse ja seega viimistluselt rõhutatult kaasaegsed. Viimistlusmaterjalideks on juba algselt hoones kasutatud materjalid nagu paekivi, tammepuidust liistparkett ja tsementplaadid. Kus võimalik, püüdsime taaskasutada ja ümber paigutada hoones leiduvaid materjale. Huvitavaks leiuks osutus tulevase pressikeskuse aaderdatud laudpõrand, mida nüüd kaitseb spetsiaalselt kujundatud villavaip.
Rüütelkonna hoone värvikoloriit on tagasihoidlikes soojades hallides toonides, mis osaliselt lähtub sondaažide põhjal tehtud valikutest. Samas annab taoline rahulik ja tumedam tonaalsus nii ajaloolistele detailidele kui ka lisatud kaasaegsetele elementidele ja miks mitte ka hoone külalistele võimaluse särada ja esile tulla.
Tekst: Pille Lausmäe
Eesti arhitektuuripreemiad 2024
Head asjad võtavad aega – nii ka sisearhitektuuris. Eesti riigi esindushoonet on kavandatud ligi 12 aastat, selle aja jooksul on vahetunud valitsused, projektijuhid ning paljud teised osapooled. Ometi on sisearhitektide Pille Lausmäe-Lõokese ja Gerly Vaikre väsimatu töö Rüütelkonna hoonega viinud särava finišini. Võib liialdamata öelda, et meil on hoone, mis esindab väärikalt meie riiki ja selle väärtusi.
Rüütelkonnah hoonel on pikk ajalugu. Eestimaa rüütelkond soetas Toompeal asuva kinnistu 1652. aastal, ent varasem hoonestus hävis 1684. aastal suures tulekahjus. Kahekorruseline barokne kivihoone Kohtu tänaval ehitati hiljemalt 18. sajandi esimesel poolel. Rüütelkonna sümboliks on kujunenud aga 1848. aastal valminud neorenessanss-stiilis juurdeehitus Kiriku platsi ääres, mille projekteerisid arhitektid Georg Winterhalter ja August Gabler. Rüütelkonna hoones on aegade jooksul olnud erinevaid majalisi – Eesti Vabariigi ajal asus seal välisministeerium, mille jaoks maja interjööre kohandati. Pärast sõda kuni 1992. aastani oli seal Rahvusraamatukogu, seejärel Eesti Kunstimuuseumi varasema kunsti ekspositsioon ning 2009–2016 kasutas hoonet Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskond.
Kaksteist aastat tagasi algas töö selle nimel, et Rüütelkonna ansamblist saaks Eesti riigi esindushoone. Eesmärk on võõrustada kõrgeid väliskülalisi ning korraldada riiklikult olulisi sündmusi. 2015. aasta sisearhitektuuri konkursi võitis Pille Lausmäe Sisearhitektuuribüroo. Esmalt sooviti hoonega valmis saada 2018. aastaks, mil Eesti oli Euroopa Liidu eesistuja. Koroonapandeemia, Ukraina sõda ja valitsuse otsuse viibimine lükkasid tööde algust edasi. Hoone valmis 2024. aasta lõpuks.
Eestis pole eriti palju esindushooneid, mis muutis ülesande keerukamaks – see tüpoloogia on meie mail suhteliselt võõras. Inspiratsiooni ammutati Euroopa näidetest, lõplik kontseptsioon lähtub ajaloolise ja kaasaegse kihistuse harmoonilises ühendamises. Olemasolev on kaunilt esile toodud, lisandused ei kopeeri varasemat. Uute funktsioonidena lisandusid muuhulgas pressiruum, tänapäevased kabinetid, ligipääsetavuse lahendamine, ranged turvanõuded ning kaasaegsed tehnosüsteemid, mille projekteerimine oli omaette pusle.
Sisearhitektidel tuli renoveerimisprojekti mitmel korral ümber teha: seda mõjutasid erinevad ajaloolised leiud, mis hakkasid selguma 2023. aasta alguses. Välja on tulnud käsitsi maalitud marmoreering kunagise peasissepääsu juures, akantusemotiivid, maalitud mustriga täislaudispõrand maapäevasaalis, seina seest kaks sammast uuemas hoones ning suurejoonelised valgustid. Kõige märkimisväärsem leid on lõuendile maalitud figuraalne plafoonmaaling, mis avastati barokse hoone esimese korruse laest ning mis pärineb tõenäoliselt 18. sajandist, ent mille lugu on tänaseni lahtine. On näha, et iga järgmine võim püüdis kustatada varasemad jäljed, aga sisearhitektide ülesandeks oli siduda need leiud oskuslikult kokku nii, et erinevad kihistused on võrdselt esile toodud. Selleks tehti projekteerimise käigus kokku umbes 300 joonist.
Ajaloolistest leidudest saavad tõenäoliselt hoone kõige uhkemad eksponaadid. Neid täiendab protsendikunsti konkursiga tellitud Laurentsisuse looming. Oma koju jõuavad restaureerituna tagasi ka 260 aadlivappi, mida eksponeeritakse maapäevasaalis. Sisearhitektidel on õnnestunud elegantselt ja taktitundeliselt niivõrd keerukas hoone kokku siduda ning anda sellele uus elu, mis kannab edasi hoone ajaloolist ja kultuurilist väärtust.
Ruumipilt 2024
407 
TAGASI
