92 
TAGASINäoga maa ja mere poole olevatest väikesadamatest kirjutab arhitekt Indrek Allmann.
Põhimõtteliselt ühendab kõiki saari üks omadus: nad on ümbritsetud veega. See vesi võib olla kasutuses nii puhkamiseks kui ka kalapüügiks, aga ennekõike on tegemist liikuvusruumiga. Sest olgu saarel olla kui tahes mõnus, ühel hetkel tuleb sealt siiski lahkuda. Saari ühendavad veeteed, mis ei ole tegelikult midagi muud kui maismaal olevate teede vennad. Lihtsalt nende keskkond on teistsugune ja ka sõiduvahendid on teised. Veeteede tark kasutus võimaldab saare elanikul näha liikuvusruumi aeg-ruumilist komponenti sootuks erinevalt, kui seda saab teha ainult kuival maal liikuv inimene.
Nii on mootorpaadiga hiidlastele Rootsi kena ilmaga tubli kahe tunni kaugusel (Kalana – Svenska Högarna 84 nm), enam-vähem nagu Tallinngi (Heltermaa – Vanasadam 74 nm). Samal ajal kulub Soome sõiduks ainult veidi üle tunni (Kärdla – Hanko itäsadama 50 nm), Kihnu sellest pisut rohkem (Heltermaa – Kihnu 57 nm). Kui aga ilm on kuri, on kõik teisiti ja samadele teekondadele võib kuluda päevi.
Kui 15 aastat tagasi oli Eestis ligikaudu 16 000 väikelaeva, siis praegu on neid registreeritud 34 000. Kasv on püsinud umbes 1200 veesõiduki juures aastas. Muutus on toimunud ka aluste suuruses. Kui varem jäi enamik paate 4,5–5,5 m klassi, siis nüüd on tavaline väikelaev juba oluliselt merekindlam – vähemalt 7,5 m pikk. Samal ajal on sadamakohti lisandunud 10 korda vähem, see on tekitanud defitsiidi ja pärsib märgatavalt merenduse edasist arengut. Paljudele on sadamakoha puudumise tõttu ainsaks võimaluseks hoida oma paati koduhoovis treileril. Selle liigutamiseks peab omakorda olemas olema suuremat sorti maastur. Meretööstuse liidu ja väikesadamate kompetentsikeskuse andmetel on Eesti sadamates kokku 3500 kohta. Lisanduvad küll veel registreerimata n-ö kodulautrid, aga ikkagi on seda ligi 10 korda vähem kui veesõidukeid. Võrreldes Soome-Rootsiga on kõik need arvud siiski ääretult väikesed. Nii on näiteks ainuüksi Bullandö sadamas, mille kaudu toimub ühenduse pidamine ümbritsevate saartega, üle 1400 veesõiduki koha.
Nagu on erinevaid inimesi, on ka erinevaid sadamaid. Olulisim vahe seisneb selles, kas sadam on kavandatud näoga mere või maa poole. Näoga maa poole kipuvad olema kõik parvlaevasadamad, mille pelk ülesanne on autodega laevareisijate kiire ja efektiivne praamile toppimine ja nende viimine sealt teise samasugusesse punkti, kus inimesed kiiresti taas välja aetakse. Näoga maa poole võib olla ka väikesadam, mille restorani, loojangupäikesesse avanevat kaijuppi või vaateplatvormi tullakse külastama nagu moodsa ooperimaja fuajeed ilma mingi soovita minna merele. Näoga maa poole olev väikesadam näeb maa poolt vaadates kena ja vahel ka romantiline välja, aga selle faarvaatris on rohkem liiva kui vett.
Näoga mere poole olev sadam pürib jõuliselt mõjutama planeeringut maismaal. Sellises sadamas moodustub tuulikutest või hoonete harjadest liitsiht, sadama akvatooriumisse sisenedes on aru saada, kuhu kaisse sorivad end kinni külalisalused, kuhu kodusadama kliendid ning kus sildub ja kuidas saab veest välja avarist. Näoga mere poole olevas sadamas paikneb restoran nii, et jahiomanik näeb sealt oma purjeka masti kõikumist; WC-sse ja pesuruumi jõudmiseks ei pea paadimees jalgratast rentima; saun on paigutatud viisil, et seda on mõnus kasutada mh ujumaminekuks; külaliskai läheduses ootavad varjualustega piknikulauad ja täisvarustusega grilliruumid ning raskete majapidamis- või remondiasjadega paadi juurde pääsemiseks ei pea koodidega väravaid läbima, sest sadama planeering lihtsalt ei soosi asjatundmatutel maarottidel ujuvkaide peal kõõlumist. Muidugi on ka üle võlli minevaid näiteid: sadamaid, kus kaide ja lähima hoone vahel paikneb mõnusate piknikulaudade ja välijõusaali asemel üüratu asfaltplats, sest noh, äkki tuleb kunagi mõni ajalooline purjekas, mis oma suuri purjeid just siin tahab kuivatada, ja talveks on ju tore just siia kõik purjekad ritta laduda, selmet need pisut eemale nurga taha sõidutada. Sellised eriti püüdlikult mere poole vaatavad sadamad on tegelikult vist hoopis näoga kaldaadmiralide poole.
Harilikult on Eestis sadamaid käsitletud kui pelgalt insenertehnilisi vesiehitisi ning seetõttu pole pööratud erilist tähelepanu ei kasutaja vajaduste sõnastamisele ega ka kasutajakogemuse disainimisele. Seetõttu pole imestada, kui Vilsandi inimesed peavad oma väikeste alustega kasutama värskelt renoveeritud Papissaare sadamat, mis loodi kunagi ammu suurte kalalaevade vajadusi arvestades. Tänapäevaseid kasutajasoove ja -vajadusi enne rekonstrueerimistöid aga ei analüüsitud. Või teine näide. Kui keegi lugejaist on end kunagi tundnud Rohuküla sadamas segadusse aetuna või suisa eksinuna, siis teadke, et see sadam disainiti tsaari ajal sõjalaevadele. Hiljem on seda vaid kaide kaupa kohendatud kordagi laiemalt mõtlemata, milline võiks olla planeeringuline tervik, mis vastaks muutunud kasutusviisidele. Tulemuseks on muu hulgas olukord, kus lõunakaarte tuule valjenedes jäävad Vormsi inimesed praamiühenduseta.
/…/
Edasi saab lugeda: https://ajakirimaja.ee/sirge-seljaga-mere-poole/
