Kultuurilehe Sirp publitsistikapreemia nominent 2021
Autor
Kaspar Kruup
Avaldatud
Sirp, 8.01.2021

Kas nutilinn on meetod kliimamuutuse leevendamiseks, sellega kohanemiseks, kellegi äriprojekt või midagi muud?

Kliimamuutus toob pöördelisi tagajärgi. Eestis võivad keskkonnakatastroofid abstraktseks ja võõraks jääda, eriti linna tehiskeskkonnas. Kraanist saab alati vett ning poest alati süüa – milleks muretseda? Kuid millalgi jõuab järg ka siia. Linn kui tsivilisatsiooni kroon eeldab pidevat energia, sh toidu, ning materjalide sissevoolu, mis tähendab sõltuvust süsteemidest, mis seda teenindavad. Kuigi loodus on linnast näiliselt pagendatud, ei ole linn siiski ümbritsevast sõltumatu tehno-oaas. Sõltuvus välisest teeb inimesed haavatavaks isegi siis, kui maju ei ähvarda tormid või tulekahjud. Kliimakriis esitab linnale igal juhul kaks valikut: kohane või hävi.

Seetõttu pakutakse üha rohkem visioone teistmoodi linnast teistmoodi maailmas. Olgu tegemist autode keelamise, jalakäijate-ratturite eelistamisega linnaplaneerimises, robustsete ja lihttehnoloogiliste lahenduste visandamisega toiduainete või elektri tootmiseks või linna ja looduse suhte ümbermõtestamisega.

Üks mõte, mis selle liikumisega seostub, on smart city (eestipäraselt nii tark linn kui ka nutilinn). Visioonid digitehnoloogiaga rikastatud linnaruumist on Tartus realiseerumas SmartEnCity projektiga, mille kõige silmatorkavam element on nn smartovka. Projekti teostamise käigus on renoveeritud vanu nn hruštšovkasid, peamiselt 1960. aastatel tüüpprojekti 1-317 järgi ehitatud kortermaju, paigaldatud nutikodulahendused energiatarbimise jälgimiseks ning tehtud väiksemaid ümberkorraldusi ümbritsevas ruumis. Vaatlen seda projekti mitte ainult teoreetikuna, vaid ka nutimorfoosi läbi teinud kortermaja elanikuna. Kas Tartu nutilinna projekt on meetod kliimamuutuse leevendamiseks, sellega kohanemiseks, kellegi äriprojekt või midagi muud?

Nii inglis- kui ka eestikeelsetes käsitlustes keskendutakse projektis keskkonnahoiule süsinikuheitme vähendamise kaudu. Selleks ühendatakse parem soojustus, päikesepaneelid katusel kui ka tarbimiskäitumist parandada lubavad kodused digitehnoloogiad. Visiooni järgi on tark linn terviklahendus, millega on seotud transpordivõrk, nt rattaringlus, leed-tänavavalgustus jms. Ideoloogilises a plaanis eeldatakse, et tehnoloogia abil on võimalik keskkonnakriisi leevendada ning üksikisik saab tarbijana oma otsustega kliimamuutust mõjutada, kui neid ainult nutika tehnoloogiaga targemaks muuta.

Eeldus kõrgtehnoloogia abistavast rollist keskkonna päästmisel on ühtaegu nii banaalne kui ka armetu. Michael ja Joyce Huesemanni raamat „Techno-Fix“ on tehnoloogiakriitilise kirjanduse tipptasemel süntees, kus muu hulgas tõendatakse veenvalt, et tehnogeenseid probleeme nagu kliimamuutus ei ole võimalik täiendavate tehnoloogiatega lahendada. Uued tehnoloogiad toovad uusi soovimatuid tagajärgi, efektiivistamisel on sageli hoopis energiatarbimist suurendav mõju. Kui arvestada tsivilisatsiooni inertsiga, siis on kliimamuutuse katastroofiline piir juba ületatud ja tulevikumuutused juba emiteeritava süsihappegaasiga vältimatult garanteeritud. Isegi maailma kõige autoriteetsema valitsustevahelise kliimamuutuste nõukogu (Intergovernmental Panel on Climate Change, IPCC) aruandes lähtutakse kõikides mittekatastroofi stsenaariumides eeldusest, et juba emiteeritud süsinikku on võimalik tehnomaagiliselt atmosfäärist välja imeda. Gabriel Levy kinnitas 2020. a novembris ajakirjas Ecologist uuele metaanalüüsile viidates, et see ei ole ega saa võimalikuks. Selle eelduse kummutamise võimalust ei taha tehno-optimistid aga enamasti tunnistada.

Eeldus indiviidi võimekusest keskkonna heaks midagi ära teha muutub teaduskirjanduse toel samuti küsitavaks. Mõte, nagu oleks „natuke paremini tegemine“ millekski kasulik, osutub kliimamuutuse lukustumisel ning juba käivituvate tagasisidemehhanismide hoogustumisel tühiseks. Suurim reostaja on tööstus ning selle alalhoidja kasvule orienteeritud majandusmudel, kus tootjal on võimalik nõudlust turunduse abil esile kutsuda. Indiviidi valikud on selles globaalses ja komplekses süsteemis piiratud. Ühiskonnakorralduse muutmist, mida tootmise ja tarbimise dramaatiliseks vähendamiseks tarvis oleks, ei saavutata ilma laiahaardelise poliitilise sekkumiseta ning isegi siis ei pruugita seda saavutada. Tööstusele on vastutuse veeretamine tarbija õlgadele juba aastakümneid mugav viis ise vastutusest pääseda.

Need on vanad tuttavad argumendid, kuid SmartEnCity projektis tooni andva smartovka juhtum lisab siia värske vaatenurga. Mis siis, kui tehnoloogiline sekkumine usaldatakse indiviididele, kellele see töö sisuliselt ja moraalselt üle jõu käib? Mis siis, kui see tehnoloogia sealjuures ka õhulossiks osutub?

/…/

Edasi saab lugeda Sirbist.