Veiko Vahtriku magistritöö „Taskukohane eluase” tugevus on selle aktuaalsus ja sotsiaalne vastutustundlikkus. Ruumiline, ealine, rahvusepõhine ja regionaalne segregatsioon on Eesti ühiskonnas üha süvenev protsess, mille kibedaid vilju saame maitsta paarikümne aasta pärast. Paraku ei ole sellele laiemalt tähelepanu pööratud ning teemat niisuguse põhjalikkusega käsitlev magistritöö on igati tervitatav. Töö analüüsib kriitiliselt senist linnaplaneerimist ja sotsiaal-majanduslikke programme (või nende puudumist) elamuehituses ning pakub erinevate strateegiate ja taktikaliste sekkumiste kaudu ka mitmeid reaalseid lahendusi. Oma põhjalikkusega sobiks see otseseks juhendmaterjaliks igale linnale. Veiko Vahtrik julgeb meil seni valitsenud neoliberaalse ühiskonnamudeli proovile panna ning avab erinevate näidete kaudu laiema pildi tasakaalustatud ühiskonnast. Kompetentselt koordineeritud eluasemeturg, taskukohased subsideeritud elamispinnad, ligipääsetavus ning eelkõige võrdne ja elamisväärne ruum kõigile on märksõnad, mis on olulised ning enesestmõistetavad enamikus arenenud riikides. Jääb üle vaid loota, et ühel päeval on see nii ka meil.
Andro Mänd
860 
TAGASI
