Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia nominent 2017
Eesti Kunstiakadeemia (EKA) sisearhitektuuri, muinsuskaitse ja graafilise disaini osakonna üliõpilaste töötuba

Asukoht
Toom-Kooli 6, Tallinn
Toimumise aeg
sügis 2016-sügis 2017
Juhendajad
Hilkka Hiiop (EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakond), Hannes Praks (EKA sisearhitektuuri osakond), Tiina-Mall Kreem (Eesti Kunstimuuseum, EKM), Kristjan Holm (EKA sisearhitektuuri osakond), Juhan Kilumets (Rändmeister OÜ)
Üliõpilased
Johanna Sepp, Ardo Hiiuväin, Elin-Harriet Helemäe, Ellen Sepp, Kaia Tungal, Martin Siplane, Maria Kesküla, Tiina Sakermaa, Taavi Tiidor, Aimur Takk
Koostööpartnerid
EKM, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK), Eesti Keskkonnauuringute Keskus, Maksu- ja Tolliamet, Muinsuskaitseamet, Rändmeister OÜ, Tallinna Linnaarhiiv, Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakond, Tartu Ülikooli analüütilise keemia instituut ja geograafia osakond
Fotod
Tõnu Tunnel

  214

Küsimustele vastasid Hilkka Hiiop, Hannes Praks, Tiina-Mall Kreem, Kristjan Holm ja Juhan Kilumets.

Millisest algideest, intriigist põrkus tellingu-installatsiooni loomine Tallinna toomkirikusse?

Lähtepunktiks oli 2016. aasta, mil toomkirikus sooviti tähistada Eesti suurima, üle 8 m kõrguse barokse altariseina (Chr. Ackermann, 1694–1696) 320. sünnipäeva ja tutvustada seda vägevat kunstiteost laiemale avalikkusele, aga ühtlasi altariseina seisukord üle vaadata ja see aastakümnete tolmust puhastada. Nii tekkis mõte ehitada altariseina ümber tellingud, mis ühelt poolt täidaksid nimetatud funktsioone, aga teiselt poolt oleksid omaette kunstiteos ja -sündmus. Veelgi enam – see näitaks, et ka oma olemuselt robustselt funktsionaalne telling võib sobituda ajaloolise ja väärika kirikuinterjööriga, seda risustamata, ja seda pigem veelgi enam õilistades. Nende ambitsioonikate mõtetega korraldati EKA muinsuskaitse ja sisearhitektuuri tudengite töötuba, mille käigus pidid nad õppima märkama ja tabama ajaloolist ruumi, mõistma altariseina kultuurilist konteksti, sekkuma sellesse oma aja vajadustest lähtuvalt.

Milliseid tulemusi ja tõlgendusi on andnud kohaspetsiifilise installatsiooni käigus põimunud kiriklik liturgia, teaduslik uurimustöö ja tudengite õppetöö?

Telling-installatsioon andis erakordsele ruumikogemusele lisaks palju mõtte- ja kõneainet kiriklike ja ilmalike väärtuste võimaliku konfliktsuse versus sünergia teemal ning oli väga hea platvorm kultuuri ja religiooni suhestamise diskussiooniks. Positiivse märgina, ajendatuna disaintellingute eduloost, sõlmisid projekti kolm osapoolt, EKA, EKM ja EELK, hea tahte lepingu, mille alusel laieneb Ackermanni uurimisprojekt toomkirikust väljapoole ning võtab järgnevatel aastatel vaatluse alla kõik Ackermanni tööd üle Eesti.

Algul vaid kuuajalise välkprojektina planeeritud tellingud jäid toomkirikusse rohkem kui aastaks ning neid külastanud tuhanded huvilised said ilmselt nii kogetud kristlikust vaimsusest kui ka kunstist tavalisest täiesti erineva elamuse. Spetsialistide uurimistööle andsid tellingud aga uue tõuke ja senisest märksa laiema kandepinna. Praegusaja teadus eeldab raamidest väljumist ja avalikkusele suunatust.

Mis teid selle projekti juures kõige rohkem proovile pani?

Projekti suurimad proovikivid oli ehk ilmaliku ja religioosse vaatenurga ühendamine ühtede jaoks ajaloolise kunstiteose, teiste jaoks suurima pühapaiga – altari – ümber. Teine katsumus oli ajaloolise ja nüüdisaegse ruumi põimimine nii, et kumbki ei domineeriks ega kannataks. Suurim ja pidevalt korduv külastajate kompliment oli see, et kuni nad ei teadnud, et tegu on tellingutega (st tänapäevase lisandusega), arvasid nad, et konstruktsioon ongi osa altarist. Tänu tellingutele avastasid paljud enda jaoks ka Christian Ackermanni ja tema barokk-kunsti.

Mis pakkus selle projekti juures suurimat rahulolu?

Tellingute tippu, Kristus Kõigevõitja kuju juurde jõudnud tuhandete inimeste säravad silmad, milles väljendus saadud kehalise ja vaimse kogemuse erakordsus.

Küsis Karen Jagodin

Eesti arhitektuuripreemiad 2017