231 
TAGASI
Küsimustele vastas Toomas Tammis.
Kuidas iseloomustaksid enda tegevusi arhitektuurivaldkonnas ja kuidas on need ajas muutunud?
Arhitektuuriga saab tegeleda väga erinevatel viisidel. See on üks lihtne tõdemus, mis on tekkinud suhteliselt pikast õpetamisest Eesti Kunstiakadeemias. Valdav ettekujutus on muidugi, et arhitekt teeb maju, täpsemalt kõikvõimalikke kavandeid, mille järgi saab maju ehitada. Kuid arhitektuurist saab ka mõelda ja kirjutada, arhitektuuri ja seda ümbritsevat ning vormivat keskkonda saab analüüsida ja sellest õppida. Keskkonnana pean silmas igapäevase füüsilise ja materiaalse linnakoe ning looduse kõrval ka seda otseselt nähtamatut, kuid vähemalt sama olulist ühiskonna üldist kultuurilist, tehnoloogilist ja majanduslikku võimekust, mille raames me iga päev töötame.
Arhitektuuriga tegelemise saab jagada paljudeks väiksemateks ja täpsemateks (digitaalseteks) tööprotsessideks, mis aitavad analüüsida ja/või modelleerida keskkonna suuremaid või väiksemaid osiseid. Olen üha enam veendunud, et need erinevad arhitektuuriga tegelemise viisid ei ole omavahel mitte hierarhilises suhtes, vaid loovad ja vormivad igal üksikul juhul mingit olulist osa meid kõiki puudutavast keskkonnast.
Olen koolis töötamise jooksul ikka jätkanud majade tegemist, kuid paratamatult läinud uitama ka neile teistele arhitektuurimaastikele, millest majad ilmtingimata ei võrsu. Olen koordineerinud ja sisustanud seda, millest arhitektuuriharidus peaks koosnema, püüdnud selgitada arhitekti rolli väga laiale publikule ning kirjutanud nii arhitektuurist täpsemalt kui ka selle üldisest rollist ühiskonnas. Ma arvan, et arhitekt peab oma igapäevase tegevuse kõrval sageli võtma ka nn avaliku intellektuaali rolli, sekkudes ühel või teisel viisil ühiskonda, et mõjutada selle ruumilisi ja materiaalseid raamistusi.
Mis on teile pakkunud EKA arhitektuuriteaduskonna dekaanina suurimat väljakutset ja rahulolu?
Ma arvan, et kõige üldisemas plaanis olen püüdnud muuta üsna levinud jäika hoiakut, et arhitekt on kui viimane sõdur ehitamise lahinguväljal, kes nõuab lõputult oma õigust. Nüüdisaegses maailmas peab arhitekt tegema koostööd väga paljude erinevate distsipliinidega ning suutma ära kasutada nende erialaseid teadmisi ja oskusi.
Mulle meeldib üks Aalto Ülikooli loomise juures kõlanud põhjendus, mis väitis, et selleks, et luua tänapäeva maailmas vähegi konkurentsivõimelist toodet, on vaja kokku tuua parimad teadmised ja oskused disainis (siin on mõeldud disaini väga üldist ingliskeelset vastet, mis hõlmab ka arhitektuuri), inseneriteadustes ja majanduses. Usun, et see kehtib ka arhitektuuri tegemise kohta.
Olen pidanud oluliseks muuta kool võimalikult avatuks nii kodumaiselt kui ka rahvusvaheliselt. Siia alla liigitub arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sari, mille raames kutsutud esinejad osalevad ka semestriprojekti vaheülevaatusel, ja eelmisel õppeaastal avatud rahvusvaheline energiatõhususe professuur. Kodumaiselt on olnud oluline „Lõppmängu“ näituste sarja jätkamine, mis toob ühel või teisel viisil avalikkuses nähtavale olulisimad ja huvitavaimad tööd arhitektiõppes. Seda on viimastel aastatel väga kõrgel tasemel koordineerinud prof Andres Ojari.
Erialasiseselt oleme püüdnud luua Eesti vanimast arhitektuuriajakirjast Ehituskunst platvormi uurimistööde jaoks nii arhitektuuri teoorias kui ka praktikas. Uurimistöö sidumine arhitektiõppega on olnud siin üks olulisemaid kõrvalnähte. Laiemas plaanis oleme panustanud dialoogi loomisele ja ülalhoidmisele ühiskonnas üldisemalt nii arvamusvestivali arutelude kaudu kui ka spetsiifilisemalt noorte arhitektuurihuvi toetamise kaudu paari aasta eest avatud EKA õpilasakadeemia kujul. Taustal on siin vast tõdemus ülikooli üha olulisemast rollist ühiskonnas laiapõhjalise kompetentsikeskusena senise üsna kitsa eriala õpetamise kõrval.
Mis on pakkunud praktiseeriva arhitektina suurimat väljakutset ja rahulolu?
Projekte on ikka tore teha. Olen dekaanina töötamise ajal sattunud tegema pigem eramuid ja mõnesid üksikuid arhitektuurivõistlusi, sest enamaks ei ole kooli kõrvalt eriti olnud aega. Eramu on iseenesest tore töö, sest nõuab ja samas ka võimaldab väga põhjalikku ruumilist ja materiaalset läbilahendamist. Eramu tähendab sisuliselt tööd mööbli skaalas. Mulle see meeldib. Rahulolu on küll üsna erandlik nähtus, natuke nagu igavavõitu.
Küsis Karen Jagodin
