Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia nominent 2017
Asukoht
Vaksali 7, Viljandi
Sisearhitekt ja publikuruumide renoveerimisprojekt
Mait Summatavet
Arhitektuur
Irina Raud, Kalju Luts, Inga Orav
Tellija
Riigi Kinnisvara
Ehitaja
Nordecon
Valmis
1981
Renoveeritud
2017
Fotod
Meeli Küttim

  252

Ugala renoveerimisel oli kaks esmapilgul vastukäivat ootust: säilitada originaaltruu vana, kuid samas uuendada ja muutuda tänapäevasemaks. Koostöös arhitektidega saavutatud tulemus aga ongi just seda kõike — äratuntavalt vana hea Ugala, mis on samas moodne ja kirgas. Lisaks laienes renoveerimise käigus publikuala ja paranes märkimisväärselt füüsiline ligipääsetavus erivajadustega inimestele, seejuures hoone üldmuljet rikkumata.
Kristiina Alliksaar, Ugala teatri juht

Küsimustele vastas Mait Summatavet.

Milline oli publikualade renoveerimise peamine sisearhitektuurne lähtepunkt?

Lähteülesanne oli kaheosaline: muinsuskaitsepoolne ja Ugala uus kontseptsioon. Esimesega oli kõik loomulik ja arusaadav, sest säilitada tuli 1970.–1980. aastate arhitektuur ja sisekujundus autentsena, hoone gabariitidest mitte välja minna. Teatud teatripoolsed nõuded esitasid aga autoritele ja konstruktoritele suure väljakutse, esialgne etapp oli keerukas. Nõudmised olid muuta kassaruum ja kelder kohvikuks, mahutada garderoobi ka kassa ning muuta endine suitsuruum publikutsoonis prooviruumiks ei sobinud juba algselt teatriks ehitatud hoone loogikaga.

Peale esialgse eelprojekti eskiisi, mille nõuded teater ise tagasi võttis, läks töö normaalset rada mööda uue eskiisprojektiga edasi. Au tuleb anda arhitektidele, kes suutsid muuta äärmiselt keeruka, enamikus kasutamata keldri (muldosa u 1,5 m süvendamisega) rohmakate vundamentidega ja nn musta kasti saali ühtseks tervikuks.

Oma kujunduskontseptsioonis püüdsin sisestada, nagu algses projektiski tegin, teatrihoone välise dünaamika 45kraadise murdumise ka siseruumides – sobitada sujuvalt, kuid tuntavalt vana osa uuega. Suure saali toolid, uued valgustid ja mööbel tuli projekteerida tolle ajastu loogikast lähtuvalt, lisades mõne uue vallatuse.

Mis teid selle projekti juures kõige rohkem proovile pani?

„Mis on teie lemmikraamat?“ – On ju raske vastata! Kõige keerulisem on alati ideede, st projekti lihtsustamine, alatine kahtlemine parima lahenduse leidmisel.

Et midagi konkreetselt mainida, siis proovile pani valgustus, milles mina pidavat olema spetsialist. Näiteks ei olnud ma lõpuni kindel musta kasti ja garderoobi korralikus valgustatuses – üks täiesti must ja teises hele põrand muutunud mustaks, mööbel samuti must. Põhjus on leedtehnoloogia ülikiire areng ja vanade valgusallikate tootmise lõpetamine: projekteeritud uued valgustid olid ehitamisajaks lootusetult vananenud, sest uute leedpirnide suurus, karakteristikud, valgusvood ja spektrid olid teistsugused. Ilmekas näide on garderoobi „ufode“ valgustamine. Algsed 150 W hõõgpirnid vahetasin restaureerimisprojektis pikkade säästulampide vastu, vormides ringi olemasolevad sisemised valgustid. Krohvlambi valgustamine on täppistöö. Kogu nõguspind peab olema valgustatud ühtlaselt ja lõppema täpselt kausi alumisel piiril. Ükski valguskiir ei tohi väljuda kausi serva alt vaatajale näkku. Sarnased leedid olid suuremad, andsid vähem valgust ja olid kirkad, valgustades vaid poolt kausi ülaosa, andes räigeid konstruktsioonivarje. Päev enne avamist leidusid siiski mattidesse torudesse peitunud leedid – vähem valgust andvad ja suuremad, kui meie valgusti mahutas. Õnneks leidsime viisi, kuidas pikendada valgusti konstruktsiooni ja nutikad elektrikud jõudsid selle plaani öö jooksul ellu viia. Ja see on vaid väike näide keerukatest situatsioonidest suure teatrihoone puhul.

Palju segadust tekitas nii ehitajale kui ka meile projekti eri variantide kuhjumine pilvearhiivi. Tuli otsida üles kõige viimase kuupäevaga joonis ja kes seda ehitajatest siis jõudis läbi lapata või oskas! See ilmnes kujukalt autorijärelevalves, mõnel korral ka hilinenult.

Üldiselt kujunes minu kontakt, nagu alati, ehitajaga asjalikuks ja kiireks. Oli näha selget soovi ehitada paremini, kui vaid keegi juhendaks kohapeal selgelt ja lihtsalt oma visiooni. Oli igivana probleem joonistega – ehitaja ei oska neid lugeda, ülemus ei jõua lugeda ja alltöövõtja ei pruugi seda tahta. Kui aga autor on kohal, läheb teisiti.

Mis pakkus selle projekti juures suurimat rahulolu?

Nii keerulise objekti nii lühikese ajaga ehitamise puhul peaks nagu kõigega rahul olema, miski ei ole väga untsu läinud. Olen rahul, et uued lahendused sulavad vanasse miljöösse, nagu oleks nad seal olnudki. Tänan teatrirahvast, kes tunnistas minu projekteeritud suure saali toolid mugavaimateks Eestis ja soovis neid tagasi. Toolid on muidugi uued, vajalike tänapäevaste lisandite ja materjalidega, jalgadel on uus disain (tunduvalt odavamad välismaistest). „Pilvedele“ lisatud tsentraalset korrastatust lisavad „tähtedega“ toruvalgustid vääristavad fuajeed. Kohviku baarilettide mitmekordne ümberprojekteerimine õnnestus vist samuti.

Küsis Karen Jagodin

Eesti arhitektuuripreemiad 2017