Kultuurilehe Sirp publitsistikapreemia nominent 2021
Autor
Karin Bachmann
Avaldatud
Sirp, 23.07.2021
Foto
Kadri Mikkor-Roselius

Loomade kui indiviididega arvestamine on antropotsentrismist lahtiütlemiseks vajalik, selleks tuleb ka avalik ruum hobuste, koerte, tolmeldajate ja lindude seisukohast läbi mõelda.

Inimene on koos loomaga elanud kaua. Nii koerte kui ka hobuste kodustamine algas umbes 10 000 aastat tagasi; koerad jõudsid inimese igapäevaellu arvatavasti hobusest veidi varem. Praeguseks on koer kodus pigem norm kui erand, hobune aga erakorralise eluviisi indikaator. 2016. aastal oli Eestis registreeritud 10 376 hobuisendit (sh üks eesel). Autosid on 2021. aasta juuni seisuga 912 871, koeri 2019. aasta kinnitamata andmetel 210 000 – ja need on vaid registreeritud koerad.

Keskmisel rahvaautol on hobujõude 150 kanti ehk piltlikult tegeleb ühe autoomaniku – väga sageli ongi autos vaid üks sõitja – liigutamisega 150pealine hobusekari. Eestis põhjustavad sõiduautod aastas ühe elaniku kohta üle 1000 kilogrammi CO2-heidet, autode alla jääb aastas tuhandeid loomi ja linde, rääkimata putukatest ja vanemate hukkumise tõttu tee äärde nälga surevatest looma- ja linnulastest. Tehniliste hobujõudude keskkonnakahjulik ja emotsionaalselt vähepakkuv ülerakendamine loob pinnase teistmoodi liikumis- ja ruumikogemise viiside tekkele.

Inimese kaaslased inimlikus ruumis

Üks suurimaid ruumielamusi on kogeda ümbrust teise olendi abil, temaga koostoimel – näiteks hobusega matkates. Hobuse tempos liikudes on võimalik näha ja kuulda rohkem ja detailsemalt, auto ja ka (sport)jalgratas liiguvad tajuelundite jaoks liiga kiiresti. Hobusega maastikul jalutamine annab teise perspektiivi. Püüad aru saada, kuidas hobune võiks teekonda semiootiliselt tõlgendada: kus kasvab tee ääres hein, milleni saab küünitada, ning milline osa sellest tuustist üldse süüa kõlbab? Mis võiks ehmatada, kus on võimalikud komistuskohad jne?

Kuigi ametlikus statistikas ja ehk ka paljude tõekspidamistes on hobune samasugune liiklusvahend kui iga teinegi, on hobumatka dünaamika tavamatkast väga erinev. Ei jalgrattal ega autol ole head või halba tuju – nad käituvad nii, nagu käitub inimene. Hobune on indiviid ning hobumatk käib tema rütmis, mitte vastupidi. Peatusi tehakse hobusele puhkuse andmiseks, mitte niiväga ratsanikule jalasirutuseks. Kui hobud soovivad süüa ja juua või liivas püherdada, siis nii juhtubki. Hobune on teekaaslane ja kolleeg, mitte liikur. Temaga tuleb arvestada rohkemgi kui inimsõbraga, sest hobuse ja ratsaniku moodustatav üksus on koostoimiv tervik ning matka aegruumis on hobune sulle lähemal kui inimloom. Hobuse märkide lugemaõppimine käib praktika kaudu, hobuste omavaheline märgisüsteem on aga veel keerukam ja seda saab aimama hakata vaid pikal jälgimisel. Hobustel on kindlad sõprussuhted ja ka matkal püütakse kõmpida just sõbraga lähestikku. Ratsanikul jääb üle sellega nõustuda ja sõlmida sõprus oma hobuse sõbra ratsanikuga.

Sõiduteede kõrvale on rajatud palju kilomeetreid kergliiklusteid, mida mööda saavad paljud turvaliselt maastikul käia autodega ruumi pärast konkureerimata. Need teed hobumatkajatele pigem ei sobi.

Nii sammus kui ka traavis liikuv hobune ja kergliiklusteel jalutavad või pedaalivad inimesed on liikumis- ja reaktsioonikiiruse mõttes väga erinevad. Kui ratta- või autosõidu ajal juhtuda võivate ohuolukordade tegureid saab mingil moel ette näha, siis hobusega liikumisel on määramatusi lõpmatu hulk. Näiteks lendab parm hobusele silma, ta ehmub mõne sõbraliku, kuid teadmatu autosõitja tervitussignaalist või pahupidi pöördunud kobrulehest, komistab kivi otsa jne. Tähelepanelik ja hobust tundev ratsanik suudab loomulikult suurema osa olukordi ennetada, kuid kui valemisse lisandub käsi plaksutav ja üles-alla hüplev värvikirevas riietuses laps kergliiklusteel, on konflikt kerge tekkima.

Seega saavad hobumatkajad ja teised liiklejad ruumi jagada pigem lühikesi maid ja kõigi mugavuse huvides oleksid eraldi hoburajad. See ei nõua täiendavaid kaevamistöid ega isegi niitmist. Peamiselt ja vastavalt võimalustele liigutakse matkal mööda metsi ja mereääri, suurte teede äärde minnakse vajadusest. Teeääri koristatakse ja korrastatakse nagunii ja hobusel on astumiseks tarvis lihtsalt suurte aukude ja konarusteta maapinda. Sellise arvestusega rajatud kergliiklusteed (sh suurtes parkides), mille kõrval, jalakäijaruumi ja metsa vahel, kulgeks potentsiaalne hoburada, annaksid kohe ühele sihtgrupile suuremad võimalused. Hobustele sobib elurikas mosaiikne maastik, kus monokultuursed põllud on elurikaste niidusiilude ja madalate kraavidega liigendatud, neid mööda saavad ka hobused põlde ületada. Praegu käiakse pikki ringe, et viljatallamist vältida. Hobumatkajaid on Eestis muidugi vähe – aga mõni aeg tagasi oli ka jalgrattureid vähe, sest võimalusi nappis. Sama lugu on ilmselt ka hobustega: kui nende ilmumise peale enam ei minestata ja luuakse pigem võimalusi, asendub ehk nii mõnigi motoriseeritud puhkusereis hobumatkaga ning palju CO2 jääb õhku paiskamata.

Sama lugu on näiteks ka rannarajatistega. Inimese mugavaks liikumiseks on oluline võimalikult pikk katkestusteta tee, näiteks puidust rannapromenaad. Mere äärde minna soovivale hobusele on see aga tõke: peale astuda ei tohi, sest laudis ei peaks vastu, üle astuma ei ulatu ja üle hüppamine ei ole enamasti võimalik. Lahenduseks võiks olla selline maastikuarhitektuuriline võte, mis võimaldaks inimesele katkematu liikumise, kuid lubaks hobusel samuti rajast üle minna. Selliste lahenduste väljatöötamine looks kohe mitu korda paindlikuma avaliku ruumi ning soodustaks igasuguseid kasutusi ka teistele sihtrühmadele, keda praegu prognoosida ei oskagi.

/…/

Edasi saab lugeda Sirbist