Kultuurilehe Sirp publitsistikapreemia nominent 2021
Autor
Ulla Alla
Avaldatud
Sirp, 16.07.2021
Foto


MAJA / SIRBI ŽÜRII KOMMENTAAR

Kas me ehitame liiga palju? Milline provokatiivne küsimusepüstitus! Kas amortiseerunud hooneid on vaja üldse lammutada? Ehk tuleks lasta neil lihtsalt vaikselt hääbuda, loodusega üheks saada? Kas arhitektuuri tuleks käsitleda rohkem nagu loodust – mitte kui keskkonda, mida tuleb valvata ja hooldada vaid kui iseseisvat entiteeti, millesse tuleks suhtuda respektiga. Ulla Alla artikkel pakub uue perspektiivi hoonete surma” käsitlemiseks, ammutades inspiratsiooni väga erinevatest allikatest, 20. sajandi alguse Briti rahvaliikumistest soome õpetlase Olli Lagerspetzi “Mustuse filosoofiani”. Meeldivalt utopistlik ja visioonirikas artikkel.

Aro Velmet

  685

Ka unustatud paikadel on väärtus: nad tuletavad meelde oskamatust hoolida kõigist ja kõigest, ükskõiksuse vohamist, empaatia puudumist elukeskkonna ja olendite suhtes.

Ursula K. Le Guin kirjutas 1969. aastal haarava (ulme)romaani „Pimeduse pahem käsi“, mille kultuuri ja ühiskonda puudutavad mõtted on vaimukad: seal on osavalt konstrueeritud kõrvalpilk ühiskonnale ja selle väärtustele. Raamatu sündmustik hargneb Talveplaneedil, kus elavad humanoidid, kelle ühiskonnakorraldust ja kultuuri suunavad mõõdukuse ja tasase arengu ideed. Talve­planeedi kliima on külm ning elurütm aeglane. Karmid tingimused liialdamist ei soosi. Näiteks võrreldakse Maad ja Talveplaneeti nii: „Maalased kalduvad arvama, et nad peavad edasi minema, edusamme tegema. Talveplaneedi inimesed, kes elavad alati Esimesel aastal, arvavad, et edusammud on vähem tähtsad kui kohalolek.“ Le Guini Talveplaneedil keeratakse pahupidi millegi tegemise algpõhjused ja progressi idee kui selline.

Kus on ülemmäär?

Kas meie igavese kasvu ja üha kiirema arengu eesmärki täitev ühiskond on pidevalt esitanud valesid küsimusi? Ehk peaksime retoorilise „Miks ka mitte?“ asemel rohkem, sagedamini ja kõvemini küsima hoopis „Aga miks?“.

Vajaduste miinimumist on lihtne aru saada: kui on nälg, siis on nälg ja miski muu pole oluline. Vajaduste maksimumi on raskem tabada: millal on piisavalt? Piisavalt süüa ja juua, piisavalt turvaline, piisavalt eneseteostusvõimalusi? Kuidas aru saada, millal on küll? Lihtsam on leida oma ülemmäär indiviidina kui ühiskonna või kultuurina. Kollektiivne taju ja selle areng on palju aeglasem ja keerulisem.

On aeg ühiskonna ja kultuurina kõigis valdkondades panna paika ülemmäär. Seepärast küsin ma ka arhitektuurilt: millal on küll? Millal on piisavalt ruumi? Millal saab valmis? Pidevalt räägitakse progressist, kasvust, visioonidest ja plaanidest. Vähem kiputakse rääkima lõpust, paigalseisust ja säilitamisest. Ehitussektoris nagu ka kõikjal mujal kipub domineerima ikkagi tulevikuvisioon sellest, mida peab ehitama: uut ja läikivat, energiatõhusamat kui enne. Kuidas näeb välja ehitussektor, mis ei ole suunatud kasvumajandusele?

/…/

Edasi saab lugeda Sirbist.